Karksi tuiab

FOTO: Karl Kristofer Alp

Hanah Lahe, Hanna-Liina Salumets

19.novembri hilishommikul, otsustasime veidikene Karksi-Nuias ringi tuiata. Kuna Karksis on palju künkaid, mille taha ära eksida, mõtlesime, et paneksime oma orienteerumisoskused proovile.

Esmalt suundusime kohalikku ostukeskusesse, kuna tänu suurele seiklusele oli hambahari koju jäänud. Konsumist väljudes otsustasime kõndida suvalises suunas ja igast vastutulevast tänavat pöörata vasakule. Lõpptulemusena jõudsime surnuaiani, mis asus samuti künkal, ning mille ees ootas meid kohalik elanik. Koer tervitas meid sõbraliku sabalehvituse ja armsa pilguga, seejärel ilastas ta meid täis. Jätsime koera sinnapaika ning pöörasime uuesti vasakule, siis nägime juba kooli katust ja jõudsime elusana tagasi.

Veel vähe sellest, et linnas oli veidi keeruline liikuda, on meie peatumispaik, August Kitzbergi nimeline Gümnaasium, täielik labürint. Koolis viisime läbi kaks katset. Sidusime teineteisel korda mööda silmad kinni ja seejärel talutasime kaaslast mööda koolimaja ringi, teda samal ajal eksitades.  Kõige suvalisemas kohas võtsime kaaslasel salli silmadelt ning palusime võimalikult kiiresti tagasi stardipunkti jõuda, milleks oli August Kitzbergi büst. Keskmine aeg koolimaja eri korruste läbimiseks oli 30 sekundit

Eksperimendi käigus jõudsime järeldusele, et koolimajas liikumine polegi nii keeruline, kui püsida kogu aja ühes korpuses.

 

 

Advertisements

Mis teeb Mihklist Mihkli?

Elina Kahre ja Piibe Nõmm

Kohviarmastajast Mihkel on meedialaagris väga tähtis tegelane; ilma tema suurepärase küljendustööta ei saakski meie laagri ajaleht valmis. Ta panustab võimalikult mitmekülgse ning omapärase ajalehe valmimisse palju unetunde, kuid suudab alati jääda optimistlikuks ning lõbusaks.

See, et Mihkel kohvi armastab, ei ole saladus kellelegi, kes teda vähegi tunneb. Fototoimetuse juhendaja Henrik oskab rääkida loo, millest algas Mihkli komme laagrisse enda kohvimasin kaasa võtta: “Mäletan, et ta sai esimeses laagris kohalikku kohvi ja pidi samal päeval tooma kohale enda kohvimasina. Ütles, et tema ei joo mingit kohalikku lurri. See on ikkagi põhivärk tal.” Lisaks kohvikruusile käes on Mihklit võimalik ära tunda ka ta omapärase soengu järgi. “Ta hoiab man bunis oma lopsakad kiharad, mis kui inglitiivad hõljuvad,” kirjeldab kultuuritoimetuse juhendaja Kristofer Mihkli olemust. Mihkel ise leiab, et man buni tegemine on imelihtne; tuleb juuksed lihtsalt patsi panna.

On tõenäoline, et kõik inimesed, kes on külastanud Tartus olevat Genialistide klubi ning selles asuvat MÖKU baari, on seal vähemalt korra kohanud ka Mihklit. “Gen on tõesti kui kodu, seda just inimeste pärast,” räägib Mihkel elavalt, “seal on mõnus istuda ja tööd teha ja see vibe ja õhkkond seal…” Mihkel võrdleb enda praegust elu mõne aasta taguse ajaga, kui MÖKUS ja Genis ta veel nii palju aega ei veetnud. Ta leiab, et on praegu palju vabam ja lõbusam inimene. Lisaks Genile meeldivad Mihklile väga kassid ning ta jagab enda kassiarmastust ka lemmiklaulja Taylor Swiftiga, kelle parimaks looks on Mihkli arvates “22”. “Kahjuks mul endal kassi pole, aga ma täiega tahaks. Neid võiks ikka palju olla, mida rohkem seda uhkem. Poolteist aastat olen juba kassi tahtnud,” jutustab Mihkel.

“Mihkel on alati väga lahke ja vastutulelik, Näiteks lubas ta eile võtta mul enda kruusi ja tõi poest kõiki asju, mida ma käskisin tal tuua,” räägib Liisi arvamustoimetusest, ja ka teised toimetajad kinnitavad, et Mihkli parimaks iseloomuomaduseks ongi ta abivalmidus ning vaba ja rahulik olek. “Mul on väga hea meel selle üle, et olen leidnud need inimesed, kellega ma tahan aega veeta ja nemad minuga. Sõpradel on väga suur roll mu elus,” kirjeldab Mihkel seda, millest enda elus kõige rohkem rõõmu tunneb. Samas ei jää kellelgi märkamata Mihkli omapärane huumorimeel. Kristofer ja Christelle kirjeldavad teekonda Karksi-Nuia poole, millest jäi meelde Mihkli tabav lause. Parasjagu ületasid teed roosades riietes neiud ning auto oli ülekäigu raja ees. “Oi, kui armsad neli väikest roosat daami,” ütles Mihkel, mille peale autos viibijad naerma puhkesid.

Mihkli töö on tegelikult päris raske, seda tähtaegade tõttu. “Ma tegelikult ei ole mingi professionaalne küljendaja, ma küljendan ainult laagrilehte, aga kui on tähtaeg, siis on tähtaeg. Tuleb ikka tööd teha, kuid ma ei leia, et tuleks rabeleda. Kui tähtaeg on kell 6 hommikul, siis saab ikka tehtud õigeks ajaks,” lausub Mihkel. “Ma tahaks kunagi ajakirjandusse tööle minna, aga tehnilise poole peale. Ma päris elus teen veebi, ehk siis pigem nagu sellele alale. Küljendan ju korra aastas, praegu proovingi meelde tuletada, kuidas see kõik käis,” jutustab Mihkel enda tulevikuplaanidest.

“Ta on hästi naljakas ja kuidagi mihkel kõikide asjade peale, näiteks küljenduse – soovitan vaadata eelmise aasta lehte, see oli tõesti hea,” jutustab välisuudiste toimetaja Heleri, “ja ta veedab vist kogu oma elu Möku baaris, kus ma teda kogu aeg näen, ükskõik kas kell on kolm päeval või öösel. See teebki Mihklist Mihkli.”

 

Elu nagu kruiisilaeval ehk kust tulid madratsid?

Iris Luik

Esmakordselt meedialaagri ajaloos oli tulevastel ajakirjanikel võimalik oma madratsid koju jätta, sest neid ootas koolis rohkem kui poolsada madratsit.

August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi (AKG) vilistlane Jaak Israel rääkis, et 70 madratsit pärinevad Tallinki kruiisilaevadelt, kus vahetatakse madratsid vananedes Tallinnas uute vastu välja. Kuna üks kooli vilistlane töötab Tallinkis, sai AKG madratsid tasuta.

Madratsid on AKGs olnud juba üle aasta. Suvel ja koolivaheaegadel saavad nendel magada erinevate laagrite noored.

Enamik meedialaagrilisi on madratsitega väga rahul. Kelli, kes on laagris neljandat korda, ütles, et seekordses laagris oli uni tunduvalt kvaliteetsem. Teist korda lehelaagris olev Maian märkis: “Täiega lit no.” Eliise mainis, et kuigi madratsid on väga mugavad, võiksid koolimajas ka padjad olla.

Juhendaja Sandral on väga hea meel, et koolil on võimalus laagrilistele sellist ööbimisvõimalust pakkuda. “Erinevalt õhkmadratsitest on vedrumadratsid seljale tunduvalt tervislikumad,” märkis ta.

Madratsiekspert ja arvamusliider René ütles: “Siinsed madratsid on kordades pehmemad kui nõukaaegsed madratsid, millel ma lapsepõlves vanaema juures magasin. Madratsid on üllatavalt valged, on näha, et kool kannab nende eest hoolt, isegi lina ei pea madratsi peale panema.”

Kuigi tänavuses lehelaagris ootas kõiki laagrilisi koolis Tallinki kruiisilaevadelt pärit madrats, ei saa loota, et ka järgmistes meedialaagrites on ööbimine nõnda mugav. Seekordse laagri peakorraldaja Kristofer nentis: “Meediaklubil väga vedas, et AKG lasi meil nõnda heldelt oma madratseid kasutada.”

Öösel tasub duširuumis aega varuda

Gerli Tumm, Kaisa Lepik

Eile öösel ootas laagrilisi pesuruumis halb üllatus, sest lambilülitite leidmine osutus keerulisemaks, kui nad arvasid.

Öise pesu ette võtnud laagriline Kelli käis duširuumis tulutult ringi ja kompas nurgataguste seinu. Lüliteid ei olnud tema sõnul näha ja seepärast otsustasid nad sõbrannaga ilma lambivalguseta pesema minna. “Ma arvan, et otsisin lüliteid vähemalt 10-15 minutit,” ütles Kelli.

Ka teine laagriline Kerstin rääkis, et duširuumi lüliteid oli keeruline leida, sest need olid veidrates kohtades. “Osad lülitid olid näiteks riietusruumis nagide vahel,” ütles ta. Kerstin kulutas lülitite otsimisele mööda seinu kobades vähemalt kaks minutit.

Kuna õhtune pesemaminek oli keerukam kui tavaliselt, otsustas siseuudiste toimetus uurida, kuidas edeneb duširuumis lülitite otsimine päeval. Selleks saatis toimetus kaks laagrilist, kes pesuruumi veel jõudnud polnud, valges lüliteid otsima.

Juhendaja Sandra arvates oli imelik, et lülitid polnud samas ruumis, kus lambid, vaid laiali paigutatud. Temal kulus lülitite otsimisele 53 sekundit.  “Ma ei teadnudki, et siin üldse duširuumid on,” märkis Sandra.

Järgmisena läks naiste pesuruumi lüliteid otsima laagriline Karl Kristofer, kes nõustus, et neid oli ebamugav leida. Lülitid paiknesid tema sõnul ebaloogiliselt ja olid kõrgemal kui tavaliselt. Tal kulus otsimiseks 58 sekundit. “Lülitid võiksid olla ühes kohas, sest naistel oleks siis kergem,” nentis Karl Kristofer.

Eksperimendi tulemusena selgus, et pesema tasuks minna valges, kui lülitite leidmisele kulub tunduvalt vähem aega kui ööpimeduses.

Juhendaja Aksel ütles kuulduste põhjal, et laagrilised käisid hoopis vales duširuumis.

Mis on meedialaagrisse jõudmise hind?

Karoliina Arold

Novembrikuu on ajakirjandushuvilistele tuntud kui meedialaagrite kuu. Tänavu sõitsid laagrilised üle Eesti kokku Karksi-Nuiasse, kuhu pääsemine nõudis neilt aega ja vaeva.

Noorte seiklused said alguse väga erinevatel aegadel. Kõige varasemad ärkajad asusid Kiviõlist teele juba koidu eel kell 6.50. Seevastu seadis Karksi-Nuiast pärit Saara sammud laagri poole kõigest kümme minutit enne laagri avamist.

Juhtumisi avastasid kaks Kiviõli noort Johanna ja Jacek Jõhvi jõudes, et nendega sõitu alustanud kolmas liige on veidral kombel puudu. Veidi segaduses meediahuviline Stella oli mõtetega juba laagrisse jõudnud ning ei märganud õiges peatuses väljuda. Arusaamani, mis õieti toimub, jõudis tüdruk juba järgmiseks peatuseks. Veidi maad tagasi matkanuna sai seltskond taas kokku ning üheskoos jõuti siiski õnnelikena sihtpunkti.

Omamoodi huvitav oli ka juhendaja Armase sõit laagrisse, sest tema auto tagaistmel kirjutasid teise kursuse ajakirjandustudengid aja peale õppejõud Priit Pulleritsu antud kodust tööd.

Võttes arvesse noorte teekondade pikkusi ja stardiaegu, alustasid laagrilised oma teekonda keskmiselt kell 12.35. Vaatamata stardiajale jõuti kohale ajavahemikus 15.15-15.55.

Ehkki laagrisse tulek nõuab laagrilistelt aega ja energiat, ei heiduta see vapraid ajakirjandushuvilisi. Vaatamata distantsile, aja- ja energiakulule, jõudsid nad naerusui meedialaagrisse.

Kuumad kehad kõhedas sügislaagris

FOTO: Andre Kõljalg

Triin Taal & Marleen Mäekala

Praegused külmad sügisilmad ei mõjuta Meedialaagrisse saabunud, sest juhendajate kuumad kehad hoiavad koolimaja ruumid noorte jaoks soojad. Laagriliste hulgas läbi viidud küsitluses kuumimaks meesjuhendajaks valitud Hendrik Osula ja kuumimaks naisjuhendajaks valitud Mailiis Ollino rääkisid ka ise veidi kuumusest ja selle olulisusest nende endi jaoks.

Missugune on sinu arust kuum kutt?

Hendrik: Tark, oskab hästi pildistada ja nalja teha. Samuti ei karda, on julge. Ma arvan, et ka samas tagasihoidlik ehk ei pea igal pool olema esimene või särama.

Missugune on sinu arust kuum tüdruk?

Mailiis: Minu silmis on kuum tüdruk siniste silmadega, heledate juustega ja veidi päevitunud kehaga. Samas ei tohiks ta olla iseloomult ülbe. Ikkagi selline avatud ja armas inimene, naeratus peab kogu aeg näol olema.

Mitu laiki on su Facebooki profiilipildil? Kas see on sinu jaoks oluline?

Hendrik: Oh jumal, ma ei teagi. Mingi 150 ringis. See ei ole minu jaoks oluline, sest

ma ei hooli laikidest, ma hoolin kommentaaridest.

Mailiis: Kohe vaatan… 193. Minu jaoks ei ole profiilipildi puhul see oluline. Meeldib kui inimesed kommenteerivad, et mis meeldib ja mis mitte.

Kes on sinu arvates laagri kõige kuumem naisjuhendaja?

Hendrik: Hmm… no ikka Mailiis, minu tiimikaaslane.

Kes on sinu arvates laagri kõige kuumem meesjuhendaja?

Mailiis (naerdes): Eee… Ütleme siis, et Hendrik. Õnneks on ta hõivatud!

Millega saab elus paremini hakkama, kas sisemise või välimuse iluga? Miks?

Hendrik: Sisemisega, sest välimine annab esmamulje, aga sisemine annab mulje koguks eluks.

Mailiis: Seda saab kahtepidi võtta, kuid kui on mõlemad, siis on ideaalne combo.

Kumb on sinu puhul vastassoole atraktiivsem – kas sisemine või välimine ilu?

Hendrik: Sisemine, sest ma arvan, et ma olen seestpoolt ilusam kui väljast.

Mailiis: Mõlemad ikka, aga lõppkokkuvõttes mängib rolli, nagu ka eelnevalt öeldud, sisemine ilu. Inimesed ikka vananevad ja ei näe välja enam nagu 30 aastat tagasi. Kas välimus on siis nii oluline?

Mis sina arvad, kas laagriliste arvates võiksid sina olla kõige kuumem juhendaja? Miks?

Hendrik: Kindlasti mitte, siin on palju ilusaid poisse.

Mailiis: Meil on siin kõik väga ilusad juhendajad, nii välimiselt kui ka sisemiselt.

Lõpuks tõdesime ka neile endile, et just nemad olid koolinoorte arvates kõige kuumemad laagrijuhendajad.

Hendrik: Jeee… fototiim alati juhib. Seda on väga tore kuulda.

Mailiis: Väga tore, et inimesed niimoodi arvavad, aga ma olen šokeeritud, et nad minu valisid. Ma olen täiesti tavaline tüdruk ning meil on terve koolitäis ilusaid inimesi siin veelgi.

Naise ja naise vahet saab süllaga mõõta – Eesti vanasõna

15184104_1206413472771189_562738228_o

FOTO: Christelle Konsa

Merily Pastak

Enne eelmist meedialaagrit said kaks juhendajat Kristofer ja Moona nii lähedasteks, et panid end lausa facebookis suhtesse. Seekord Moonat aga laagris ei ole ning Kristoferi on nähtud juba uue juhendaja Egega aega veetmas.

Eelmisel aastal olite Moonaga lähedased. Kuhu kadus Moona sellel aastal­?

Kristofer: Oi taevane arm! Moona kirjutas meile mõlemale väga viisakalt, et kahjuks tema ei saa tulla,  kuna ta oleks pidanud juba täna laagrist lahkuma. Ja siis on muidugi ka see, et Moona leidis kellegi teise ja mina olen pildist väljas.

Märkasime Instagramis ühte pilti sinust ja Egest ning tundub, et teil on väga soojad suhted. Miks valisid just Ege?

Ege: Kristofer!

Kristofer: Mul ei olnud valikut, see on saatus. See on materjaalsest maailmast väljaspool selline mõjuv energia, mis meid kokku tõmbas.

Ege, millega Kristofer sind võlus?

Ege: Oma punase näoga. See on meil mõlemal, Kristoferil muidugi punasem. Kohe lähevad kõrvad ka.

Kristofer: Ah mis sa nendest kõrvadest!

Millised olid teie suhted enne laagrit?

Kristofer: Nagu olid… väga OK.

Ege: Kuule! Me olime ju muusikalipartnerid!

Kristofer: Issand, jaa!

Ege: Mina ja Kristofer tantsisime enne laagrit laudadel ja toolidel “Öölapse” järgi.

Kristofer: Ja siis mina targa tähena ronisin sinna laua peale ja siis see laud läks lõpuks prõks katki.

Kas Moona teab sellest, et te Kristoferiga olete lähedaseks saanud?

Ege: Ei, Moona oli selleks ajaks, kui me muusikali tegime, juba ammu lahkunud ja me ootasimegi, et ta oleks läinud.

Aga millised on sinu ja Moona suhted praegu, Kristofer?

Kristofer: Kauged natukene. Ta on kuidagi väga ära tõmbunud ja noh, ma avastasin ka, et peaksin siis edasi liikuma. Aasta aega on muutunud nii mõndagi ja mõtlesin, et mis ma siis ikka enam oma katkist südant nutan tema pärast. On uus ja parem!

Ege: Õige vastus!

Eelmine aasta oli Moona, see aasta Ege. Kas järgmine aasta on sul keegi kolmas?

Kristofer: Vara öelda veel. Ma loodan, et ei ole, aga ma kahtlen, et tegelikult on.

Kas keegi on juba silmapiiril?

Kristofer: Ei, praegu ei ole. Ainult Ege.

Ege: Ainult mina!

Avastasime, et Moonal on facebooki suhtes complicated, mis võib olla selle põhjus?

Kristofer: Oleme alati olnud complicated. Me oleme käinud üle kivide ja kändude, ülesmäge ning allamäge. Me otsustasime, et nii on meile mõlemale parem. Ma ei teadnudki, et tal ikka veel complicated on, ma muutsin juba ammu ära.

Ege: Vaata, kes nüüd pole üle saanud! Aga võibolla Moona sellepärast laagrisse ei tulnudki, et ta teadis, et nüüd oleme meie!

Kristofer: Kurat! Ei ole hullu.

Millisena näete enda ühist tulevikku?

Ege: Palju, palju muusikale!

Kristofer: Ma arvan ka, et väga selline muusikaline, kõlav, särav ja helkiv.

Ege: Ja näod aina punasemad!

Kristofer: Absoluutselt!

Mitte teie tavalised blogijad

blogi

FOTO: Silvia Kuusik

Eliise Nurgamaa & Silvia Kuusik

Kuulsime salajaselt allikalt, et meie laagris on juhendajate seas ka palju blogijaid. Seega otsisime nad koolimaja pealt ülesse ning uurisime nende käest, kes neist peavad blogi ning millest nad kirjutavad. 

Esimesena küsitlesime oma grupi juhendajat Susannat, kes oli lahkesti nõus meile vastama.

Susanna rääkis oma blogi kohta järgmist:

„Kirjutan enamasti oma blogis enda reisidest, välismaal elamisest ja reisimise võimalustest. Blogisse olen kirjutanud alates 2015. aasta algusest. Kirjutan enamasti oma pere, sõprade ja tuttavate jaoks. Jälgijate arvu ma täpselt ei tea, aga mõnel uuel postitusel koguneb esimese päevaga vaatamisi umbes 600.“

Järgmisena püüdsime koridori pealt kinni Mailiisi, kes on blogidest vaimustunud.

„Mina postitan blogisse kõigest, elust, postitan palju pilte endast. Bloginud olen juba aastast 2009 ja postitan pigem enda jaoks, kuid kindlasti ka teistele. Jälgijaid on mul umbes 200, kuid blogi vaatamisi üle 5000.“

Järgmisena vastas meile moodne blogija Piia.

„Blogin põhiliselt moest, ilust ja reisimisest. Blogimisega olen tegelenud juba 7 aastat. Pigem kirjutan teistele aga samas ka enese heaolu tundeks. Jälgijaid on umbes 500, kuus klikke 2000.

Tänu teiste juhendajate vihjetele leidsime maja pealt ka lõpuks blogija Heleri.

„Mina kirjutan peamiselt iseendale, aga ka lähedastele. Kui midagi lahedat või huvitavat juhtus, kirjutan sellest, ja hiljem on seda lõbus lugeda ja meelde tuletada. Kui ma nüüd ei eksi, siis aktiivne kirjutaja olen olnud juba 6 aastat. Blogi lugejaid on kindlasti alla saja, põhiliselt ainult sõbrad.“

Meie üllatuseks selgus, et mitmed juhendajad on aktiivsed blogijad. Oleme samuti huvitatud blogimisest ning kindlasti plaanime tulevikus seda ise proovida ja ka aktiivsemalt blogisid jälgida.

Loe lehti nagu juhendaja!

karlkristofer1-8421

FOTO: Karl Kristofer Alp

Johanna Pukk

Viisin juhendajate seas läbi väikese küsitluse, mille käigus uurisin, kui palju ja milliseid digitaalseid ajalehti nad loevad. Kokku küsitlesin seitset juhendajat.

Kõige populaarsemaks ajaleheks osutus Postimees, mida luges seitse juhendajat. Samuti loeti ka Eesti Päevalehte, Eesti Ekspressi, Delfit ja ERRi. Kõige vähem loeti aga New York Times´i, Elu24, BBC, Guardiani, Akadeemilisi ajalehti, Vikerkaart, Kajat, Huffingtonposti, Washington Posti, Vice ja Voxi. Põhiliselt loetakse ajalehti vähemalt viis korda nädalas. Mõni neist loeb vähem, mõni rohkem. Kõikide vastajate arvates peaksid olema kõik digitaalajalehed tasuta, kuna praegu peavad nad selle eest maksma, kuigi nende lugemine on kohustuslik.

Uuringust selgus, et laagri juhendajad on aktiivsed lehelugejad, mida nad ka olema peavad. Nad eelistavad pigem digitaal kui paberkandjal olevaid lehti ning kindlasti ka kvaliteetseid lehti.

Saamatud korraldajad ja uus generatsioon

img_2386FOTO: Anna Leena Tae

Henri Jakobson

Nii noored kui ka vanad – kõik nad veedavad palju aega telefonides või muudes nutiseadmetes, kas siis teadlikult või mitte. Sellega kaasneb aga probleem, nimelt elades pidevalt veebikeskkonnas, jääb nägemata, mis toimub reaalses maailmas.

Selline nähtus on väga aktuaalne ka Karksi-Nuia meedialaagris, kus esimesel laagriõhtul valisid noored mängude asemel virtuaalmaailma. Seetõttu otsustasin küsitleda õhtusel programmil osalenud laagrilisi ning välja selgitada, mis seal täpsemalt toimus.

Intervjueeritud osalejate sõnul oli õhtune programm kohati täiesti arusaamatu ja igav. Esitatud etüüdid panid laagrilisi pikemalt haigutama kui eelnevates laagrites.  Seevastu õhtujuhid ei mõistnud, miks ei suudeta see üürike aeg olla nutiseadmeteta.

Õhtujuhid Heleri ja Ege olid šokeeritud, kui mõistsid, et palju meedialaagris osalejatest ei soovinud lõbusast õhtust osa võtta. Helendav ekraan osutus intervjueeritavate sõnul selgelt põnevamaks ja laval toimuv teisejärguliseks.

Kahjuks ei tea keegi, kas probleemiks oli õhtu halb korraldus, igavad õhtujuhid või lihtsalt uue generatsiooni harjumus olla koguaeg oma telefoniga ühenduses. Sellegipoolest peaksid korraldajad järgmisel aastal oma õhtuprogrammi korralduses arvestama ka noorte ja virtuaalmaailma sidususega.

Arvestades, kui paljud laagrilised kasutasid programmi ajal oma nutifoni, on selgelt nähtav rahulolematus meedialaagris osalejate seas. Õhtujuhtide sõnul proovitakse tulevikus asja parandada ja juhtunust õppust võtta.