Esmapilgul tühjad tänavad peidavad tegelikult palju aktiviteete
FOTO: Hanna Eliis Talving
Brita Kärt Vähejaus
Kui lihtne on turistina Karksi-Nuias hakkama saada? Mida siin üldse teha? Kus kõik inimesed on? Seda uuris välisuudiste reporter Brita Kärt Vähejaus.
Kõndides mööda Karksi-Nuia peatänavat August Kitzbergi nimelisest Gümnaasiumist linna peaväljaku poole, on raske uskuda, et selles linnas üldse inimesi on.
Paremalt ja vasakult vaatavad vastu tühjad tänavad, ning majade akendel pole näha mitte ühtegi hinge. Ainukesed, kes vähegi värvikust sellesse muidu tühja linna lisavad, on läbi linna kihutavad autod, kelle sihtpunkt on tõenäoliselt kaugel Karksi-Nuiast.
Jõudes aga keskväljakule, näeb linn hoopis teistmoodi välja. Konsumist näeb väljumas nii peresid väikeste lastega kui ka vanemaid inimesi. Konsumis endas on isegi vaatamata kõikide kassade töötamisele ikkagi järjekorrad.
Poe juures on ka linna kõige suurem melu. Keskväljakult leiab näiteks lillepoe, toidupoe, kohviku, kaltsuka ja veel palju muud. Puudust Karksi-Nuias ostukohtadest küll ei ole. Kui vaadata läbi kõik väljaku nurgad, siis võib kõige tagumisest leida ka kohaliku turu, kus müüvad erinevaid riideid kohalikud ärimehed/ärinaised. Sealt tuleb ka minu ostukogemus Karksi-Nuias, kui sai kulutatud 17 eurot nii villastele sokkidele kui ka muudele riietele. Mainimist vajab muidugi ka fakt, et see turg toimub ainult laupäeviti, aga selle eest on seal palju ostmist väärt kaupa.
Seega võib öelda, et Karksi-Nuias elu käib ja kui kellelgi on soovi tulla seda väikest Eesti elava eluga alevikku avastama tulla, siis on siin pakkuda ka üks suurepärase asukohaga Airbnb korter 6-le inimesele hinnaga ainult 26 eurot öö.
Öösel juhuslikult meedialaagrisse sattunud noormees on tegelikult Karksi-Nuias tuntud youtuber
Foto: Anna Leena Tae
Anete Kõlli ja Hanna-Mirtel Paas
Reede hilisööl vastu laupäeva nähti August Kitzbergi Gümnaasiumis ringi uudistamas võõrast noormeest, kes tundis muret, miks teda ära ei tunta. Välisuudiste toimetus asus noormehe saladuslikku isikut paljastama.
Andres Eelmaa on selle kooli 10. klassi õpilane, kes jõuab gümnaasiumi kõrvalt teha nii bändi kui Youtube’i videoid. Koolimajja sattus ta pooljuhuslikult, kui tuli meedialaagrile pilku peale viskama lootuses kohata oma fänne.
Laiahaardeline vägilane
Nimelt armastab Andres üle kõige muusikat ning on õppinud mängima erinevaid instrumente: kannelt, mandoliini, lõõtspille jt. „Kui pill kätte anda, siis tunnikesega võlub sealt midagi välja küll,” mainib ta tagasihoidlikult.
2013. aasta detsembris sai Andres eesti rahva- ja pärimusmuusikaansambli Lõõtsavägilased liikmeks. Kui poiss kandlemängu lõpetas, läks ta Karksi-Nuia Muusikakooli direktori ja Untsakate lõõtspillimängija Margus Põldsepa juurde karmoškat ja lõõtsa õppima. Üks õpilane, Rasmus, oli juba olemas, siis tuli Andres ning tema järel veel laulupoiss Tobias. Lõpuks oli poisse nii mitu, et Margus pani kokku ansambli.
Noormeeste bänd on kolme aasta jooksul vaikselt tuntust kogunud. Poisid on üles astunud näiteks Viljandi, Hiiu ja Viru folgil ning Lätis ja Soomes eesti kultuuri tutvustavatel üritustel. Lõõtsavägilaste lemmikkogemus on aga ETV eetris esinemine, mida nad juba kõvasti üle paari korra maitsta on saanud.
„Me ise naljatamegi, et ETV on nagu meie teine kodu juba,” muigab Andres. Poiss räägib, et on ise ka ansambli mänedžer ning tutvub läbi selle maru kihvtide ja kuulsate inimestega. Näiteks on ta heaks sõbraks saanud folkrockpundi Zetod endise liikme Jalmar Vabarnaga, kes on lisaks Margus Põldsepale talle suuresti eeskujuks.
Kaamera ees kui kala vees
Kui koolitükid tehtud ja pillimäng harjutatud, sisustab Andres aega videote filmimisega. Oma teed YouTube’is alustas ta Lõõtsavägilaste kanalil vlogimisega, kuid juba septembris postitas Andres oma isiklikule kanalile esimese video – “15 aastat tagasi ehk Beebitoidu Challenge w/ Mihkel Märtson”. Samuti leiab tema kanalilt väga meeleoluka tšillipipra väljakutse. Põhiliselt filmib noormees veebikeskkonnas twitch.tv arvutimängudest otseülekandeid, millega on ta endale lausa kindlaid fänne kogunud. Andres on oma ettevõtmistes väga põhjalik ja videote tegemisel rõhub ta kvaliteedile, mistõttu laiutab poisi toas spetsiaalne filmimis- ja valgustustehnika ning seinal isevalmistatud roheline taust. Andrese videod on kaaslaste seas väga armastatud. “Koolis ikka küsitakse, millal uus tuleb,” märgib Andres. Kiire elutempo ei tähenda, et noormees teisi internetikuulsusi jälgida ei jõuaks. Eesti YouTuberitest hoiab ta silma peal näiteks Martti Halliku ja Nele Kirsipuu tegemistel. Poisil on siht selgelt silme ees, mistõttu ta teiste tööga oma pead üleliia ei vaeva. “Nemad teevad oma asja ja mina oma asja,” tõdeb ta. Tulevikus loodab Andres Viljandi Kultuuriakadeemias õppida kultuurikorralduse erialal ja võib-olla jõuda ka telesse.
_____
Välisuudised: „Kas sa dab’id?”
Andres: „See on see pudeliasi?”
VU: „Ei, pudeliasi on bottle flip, seda oskad?”
A: „Ei oska, aga lava taga bändikaaslased igal vaba hetkel loobivad seda pudelit ja see ajab nii närvi mind. Üks kord ma lihtsalt kallasin tühjaks selle pudeli noh.”
Näitusel ripuvad nii natüürmordid kui maastikumaalid
Foto: Katriin Sepma
Adele Alavere
Kui meedialaagriliste vaim tööst ära väsib, pakub Karksi-Nuia turgutavat kultuurikosutust. Adele Alavere käis vaatamas, mida linnal pakkuda on.
Külastasin laupäeva hommikul Karksi valla kultuurikeskuses Helle Vahersalu kunstinäitust „Maalid XX-XXI sajandist“. Näituse külastajad saavad imetleda kahte erinevat sorti tööd – valgeid maastikumaale ja värvilisi natüürmorte.
Kui neid valgeid maastikumaale lähemalt silmitseda, märkab nendes tohutult pisidetaile. Kunstnik on värvidega loonud tekstuuri, lumehanged on peaaegu käegakatsutavad. Maalide sinakas-valged ja hallid toonid annavad edasi külma talvepäeva meeleolu. Vahersalu kasutab ka üksikuid roosakas-lillasid värvilaike, mis loovad kontrasti ja muudavad maalid veidi rõõmsamateks. Nende maalide ees võib istuda tunde ja leida ikka midagi uut.
Natüürmortidel kujutatut on tunduvalt kergem mõista, sest maalitud objekte on vaatajal lihtsam ära tunda. See võib olla ka põhjus, miks minu lemmikteos sellelt näituselt on maal kollastest lilledest sinises toas. Mind köitis värvide kontrast, väike kollane laik erinevatel siniste toonidel.
Soovitan kindlasti minna seda näitust vaatama, sest iga maal annab emotsiooni, pakub avastamisrõõmu ja paneb mõtlema.
Pesulõksust sai Karksi-Nuia inimeste abiga maitsev puuviljakorv
Foto: Brittany Tuul
Stella Saul ja Saara Kiivit
Kuigi tänavuses laagris ei saa toidu üle kuidagi nuriseda, proovisid reporterid Stella ja Saara siiski järgi, kui lahked on Karksi-Nuia inimesed ja kas kõht on võimalik täis saada ka siis, kui rahakotis ulub tuul.
Alguses ei olnud midagi peale pesulõksu. Välisuudiste toimetus asus läbi kammima Karksi-Nuia tänavaid, et lõks millegi suurema ja maitsvama vastu vahetada. Esimest vahetust ei tulnudki kaua oodata. Jalutasime linna südamesse ja sealt leidsime inimese, kes oli lahkelt nõus vahetama oma kaelas oleva salli pesulõksu vastu. Meile oli see suureks üllatuseks, et esimene ettejuhtuv inimene kohe eksperimendiga kaasa läks. Saadud salliga läksime kohalikku lillepoodi ning poemüüja lubas valida erinevate lillede vahel, mis meile endale meeldisid. Valitud lill oli müüja sõnul 3D-roos, kuid meie arvates oli see täiesti tavaline. Seejärel suundusime koos pakitud roosiga turule, kus üks sõbralik müüja vahetas roosi järgmise salli vastu. Kui vahetus oli toimunud, kahtles müüja, kas tegu on üldse roosiga. Kinnitasime naisele, et räägime tõtt ning soovitasime tal seda kontrollida. Kuna turul oli palju kauplejaid, liikusime edasi järgmise müüja juurde. Pähkleid näriv tigeda näoga mees oli pärast pikka vaikushetke nõus loovutama meile oma müügilaualt musta värvi lipsukesega mütsi.
Pärast seda ei sujunud eksperiment enam nii edukalt kui varem. Pakkusime mütsi mitmetele inimestele, kuid keegi ei tundnud selle vastu huvi. Mitmed inimesed väitsid, et peakate neile ei meeldi või ei sobi nende stiiliga kokku. Ühe vanaproua põhjuseks oli see, et tal on juba samasugune valge müts olemas. Liikusime tagasi koolimaja poole, lootes tulevane mütsiomanik leida laagriliste seast. Kohale jõudes otsustasime õnne proovida sööklatädiga. Ta asus kohe oma taskute kallale, kuid seal polnud midagi sellist, mida vahetada. Küll aga nõustus ta meid viima söökla salasoppidesse, kust leidis puuvilju ja köögivilju ning need rõõmsalt ära pakkis. Eksperiment õnnestus üpris edukalt. Alustades oli meil ainult pesulõks, kuid lõpetades korvike koos õuna, banaanide, mandariinide, porgandite ja kartulitega. Kes oleks arvanud, et ühest pesulõksust saab terve kõhutäie.
Tallinnast ja Tartust pärit noored pidid laagrisse jõudmiseks kulutama pea pool päeva. Uurisime ka kohalikelt, kuidas on nemad rahul Karksi-Nuia ja teiste linnade vahelise bussiliiklusega.
Vastus kõlas kui ühest suust: bussiühendus annab soovida. Üks kohalikest rääkis, et tihti on tal vaja sõita Tartusse arstile, kuid liine, mis viiksid otse sinna, on vaid kaks. Kunagi oli olukord parem. Buss Tartust Karksi-Nuia väljus ka kell neli. „Siinset bussiühendust tuleb hädasti parandada. See on hullumeelsus,“ sõnas ta.
Ka teise vanaproua sõnul, on ühistranspordiga Tartusse saamine väga keerukas. „Kõige murettekitavam ongi ühendus just Tartu ja Pärnuga. Paljud noored õpivad ju Tartus.“
Kuigi noored pole nii usinad ühistranspordikasutajad kui vanemad inimesed, on ka neil oma arvamus. „Kui ma bussiga sõidan, siis ikka Viljandi vahet. Buss teeb pika ringi, mitte ei lähe otse Viljandisse ja sõit kestab kaua,“ rääkis üks Karksi-Nuiast pärit noor. „Oleme nagu kilud karbis,“ lisas ta.
TEIVASHÜPE 