Meedialaagrilised toovad spordis karikaid

Foto: Anna Leena Tae

Jacek Uustal

Karksi-Nuia meedialaagris on palju spordilembelisi inimesi.

19-aastane laagriline Kevin Kohjus saavutas jäämäe sõidu sprindis esimese koha, mis tema sõnul on tähtis tulemus. Kevin rääkis, et jäämäe sõidus on tema jaoks kõige raskem mõistusega mõtlemine ja oskus teha kiireid otsuseid.

14-aastane laagris osaleja Anete Loreen on aga hoopis hea kergejõustikus, kus ta suutis saavutada võistlusel “TV 10 Olümpiastarti” neljandal etapil teise koha. TV 10 Olümpiastarti üleriigiline võistlussari, kus Anetel on parimad tulemused ette näidata just kettaheites ja palliviskes.

Fototoimetuse juhendaja Hendrik kogus auhindu mõttespordis. Näiteks 16-aastaselt saavutas ta Eesti meistrivõistlustel males kaks teist kohta ja 18-aastaselt võistkondlikult ühe kolmanda koha. Hendriku malekarjäär algas juba lapsepõlves, kui vanaema talle mängu õpetas. Kuna huvi spordiala vastu kasvas, läks ta lõpuks ka maletrenni.

Jooksumängu võidu noppis sporditoimetus

Foto: Brittany Tuul

Kristjan Palmiste

Südaöösel toimunud jooksumängu võidu võttis pika puuga sporditoimetus. Võitjate edumaa teise koha ees oli viis punkti ning viimast kohta alistati lausa 20 punktiga.

Jooksmismängus lahendasid seitse võistkonda nii loogilisi kui ka silmaringi puudutavaid ülesandeid. Lisaks seletus- ja arvamismängudele pandi kokku nii Jaapani haiku kui ajaleht. Samuti mängiti mündi edasiandmise ja mälutreeningu mängu. Kõige lõpuks viisid võistlejad kokku ajalehe, selle toimetuse aadressi, logo ja nime.

Kuigi finišisse jõudes võitjad veel oma edumaast ei teadnud, valdas võitjatiimi noorimat liiget Jacekit siiski nii füüsiline kui vaimne kergendus. „Võit oli ilmselge,” lisas Jacek.

Hoolimata sellest, et laagriliste vahel ilmnes eriarvamusi, kas jooksmine ikka hilja õhtul on võimetekohane, jõudsid kõik seitse toimetust siiski edukalt finišisse.

Kas soovid laagris olla sportlik? Toome lugejani seitse soovitust, kuidas seda teha

Foto: Laura-Maria Kiiser

Lisette Raud

Tänavune meedialaager on koht, kus ei pea kordagi muretsema tühja kõhu pärast, sest laagris pakutav toit on liiga hea, et see söömata jätta. Kuidas liigsöömise juures säilitada oma hea vorm?

• Asjatundjate esimene soovitus on osa võtta õhtustest programmidest, sest enamik ajast toimub seal ringi liikumine.
• Püüa vältida sirgeid koridore ja võimalusel mine alati treppidest, tehes seal kiiremaid liigutusi ja põlvetõstejooksu.
• Vabadel hetkedel ei toimu mattidel laisklemist, vaid tuleb teha trenni.
• Saalis on ideaalsed rõdupiirded, kus saab teha lõuatõmbeid.
• Kätekõverdusi ja planku teevad sportlikumad igal vabal ruutmeetril.
• Muskli hoidmiseks saab laenata fotorühma juhendajalt Hendrik Osulalt raskeid kaamera objektiive ja ongi hantlid olemas.
• Kuulsid, et kellegi auto on jäänud lume või muda sisse kinni? Ole esimene, kes neile appi tõttab ja auto välja lükkab.

Neid näpunäiteid järgides võib sulle kuuluda laagri sportlikuima osaleja tiitel. Aga ära unusta elutõde – kes palju sööb, see palju jõuab.

Keeruline maja paneb inimesed liikuma

Foto: Hanna Eliis Talving

Timmu Õunapuu

Tänavune Karksi-Nuia meedialaager toimub koolimajas, mille keeruline ehitus jooksutab nii laagrilisi kui juhendajaid.

Peatoimetaja Heleri All rääkis, et on majas ära eksinud juba mitu korda. “Jäin isegi laagri avatseremooniale hiljaks, sest ei leidnud ruumi üles,” rääkis Heleri. Eksijaid on teisigi, kuid kõigel sellel on ka hea külg – liigutakse rohkem.

Kooli suurus ja treppide rohkus aitab paljudel laagrilistel kaloreid kaotada. Möödunud õhtul kadus nii mõnelgi laagrilisel suunataju, kui üheskoos mängiti mööda pimedaid koridore jooksumängu.

Koolimajas orienteerumise teeb keerukaks see, et enamik liigub Karksi-Nuia koolis ringi esimest korda. Nelja korrusega hoones on kokku ligi 20 trepikoda. Laagri peakorraldaja Kristofer Jürisoo sõnul on maja ebamäärase ehitusega. “Siin on lihtsalt täiega lamp struktuur,” rääkis Kristofer.

Fotogrupi juhendaja Hendrik Osula ütles, et koolimaja on justkui kokku pandud kolmest erinevast majast. Tema sõnul asub fototoimetus kooli kõige tagumises otsas ja vahel ei jõua isegi kaamerale järgi minna.

“See ei ole gümnaasium, see on mingi x-kool lihtsalt” ütles Kristofer.  Kaloreid kulutatakse hoones pideva eksimise pärast palju. Kristoferi sõnul isegi poole rohkem kui tavaliselt. Ta lisas, et keerulised koridorid laagriliste meelt ei heiduta ja maja on vaatamata iseärasustele ilus.

Ott Järvela: ajakirjaniku amet pole elukutse, vaid diagnoos

Foto: Karl Kristofer Alp

Kirke Johanna Pallon

Novembrikuu sombusel laupäeval on väiksesse Karksi-Nuia kooli kogunenud suur hulk meediahuvilisi noori kuulama Ott Järvelat. Järvela on kuulus ja suurte kogemustega spordiajakirjanik, kes peab oma suurimaks kireks just jalgpalli.

Järvela on jalgpalliga tegelenud väiksest saati. Ühe aasta on ta käinud trennis, sealt edasi mängis vutti oma Mustamäe kortermaja hoovis. Koolis oli oma tiimi väravavaht ning hetkel pallib samal positsioonil rahvaliigas. Kõige mõnusamaks tundeks jalgpallis nimetab Järvela penalti tõrjumist. Selline tõrje õnnestus tal just hiljuti. Heaks tundeks peab mees ka värava löömist, kuid kõrgemalt hindab siiski penalti tõrjet.

Põhjus, miks Järvela jalgpalli armastab, on lihtne. Ettearvamatus. Jalgpalli muudab tema arvates vastupandamatuks see, et kunagi ei tea, mis võib järgmiseks juhtuda. Eredamad näited täiesti ootamatutest sündmustest on Järvela jaoks Kreeka Euroopa meistriks tulek 2004.aastal, Portugali tänavune MM-i võit ja Leicesteri Inglismaa meistritiitel. „Kus iganes sa seda mängu vaatad, kunagi ei tea, alati on see, et võib juhtuda ja see ongi põhjus, miks jalgpall on hea!“

Ta nimetab vutti justkui universaalseks keeleks. Järvela sõnul toob praeguses lõhkises maailmas just jalgpall inimesi kokku. Tema julge väljaütlemine, et ÜRO on mõttetum organisatsioon kui FIFA, oli otsekohene, kuid äärmiselt hästi ära põhjendatud. Rahvusvahelises vutis suudavad riigid Järvela sõnul leida üksmeele ja teha koostööd, aga ÜRO-s aetakse vaid oma rida ja jäädakse oma seisukohtadele kindlaks.

Oma jalgpalliarmastust levitab Järvela ka sotsiaalmeedias. Ott Järvela jalgpallipunker  Facebookis on suurematel jalgpallisõpradel kindlasti meeldivate lehtede all ära märgitud. Seal jagab Järvela erinevaid artikleid jalgpallist, mis omakorda kajastuvad ajakirjaniku Twitteri kontol. Sellega tegeleb ta igapäevaselt, sest see on seotud ka tema tööga. Sotsiaalmeedia kontosid nimetab Järvela enda professionaalseteks töövahenditeks, sest ajakirjanikule on need igapäevaselt väga suureks abiks.

Kaotajate usutlemine nõuab professionaalsust

Kui mängija seisukohast on keeruline pärast kaotust leida sõnu oma tunnete kirjeldamiseks, siis Järvela sõnul võib kaotustest kirjutamist võitude kõrval isegi lihtsamaks pidada. „Kaotuste põhjuseid on lihtsam defineerida,“ räägib ajakirjanik. Küll aga on raskem küsitleda inimesi, kes on mängu võitnud. Kaotaja intervjueerimine nõuab professionaalsust. Küsimused võivad olla väga tõsise alatooniga ning rasked, kuid kui säilitada lugupidamine intervjueeritava vastu, vastatakse tavaliselt samaga.

Tartu  – heade mõtete linn

Mõnikord meeldib Järvelale võtta aeg maha ning reisida näiteks Inglismaale. Sinna ei sõida ta eesmärgiga teha tööd, vaid soovibki lihtsalt mängu vaadata. Vaatama ei lähe ta mõnda kuulsat klubi nagu Chelsea, Arsenal või Man.United, vaid täiesti tavalist madalama liiga heitlust täiesti tavalisel staadionil. Sellistelt mängudelt otsib fännikultuuri ning inimeste emotsioone.

Ott Järvela lemmik satsiks Eestis on Tartu Tammeka. Järvelale sümpatiseerib Tammeka ja Tamme staadioni (Tartu Tammeka kodustaadion) atmosfäär. Samuti on Järvelal klubis tuttavaid ning talle meeldib, kuidas klubi tegutseb. Ta ootab tulevikult, et JK Tammeka suudaks konkureerida ka kõvemate Tallinna klubidega. Armastus Tammeka vastu on tugevasti seotud romantiliste tunnetega Tartu vastu. Tartu on Järvela jaoks inspiratsiooni allikas, kus saab uusi mõtteid ja ideid ning Tallinna tagasi minnes on tal pea puhanud ja vaim särtsu täis.

Vanameister Järvela tegi peakorraldajale tuule alla

Foto: Laura-Maria Kiiser

Piret Puidak

Spordiajakirjaniku Ott Järvela ja laagri peakorraldaja Kristofer Jürisoo vahel peetud jalgpallimängus jäi peale vanameister Järvela.

Teadmatuses Järvela poleks osanud arvatagi, et lisaks intervjuule valmistas sporditoimetus tema jaoks ette ka sportliku katsumuse.

Mõlemad võistlejad pidid võimlas ühe minuti jooksul näitama oma jalgpallioskuseid, kõksides palli järjest nii mitu korda kui võimalik.

Kristofer lasi viisakalt alustada Järvelal. Peale tagasihoidlikku starti tegi tuntud spordiajakirjanik muljetavaldava lõpuspurdi ning viimase viieteistkümne sekundi jooksul kõksis lausa rekordilised 14 korda järjest.

Kristofer ei salanud, et temast Järvelale vastast pole. Siiski suutis ta kokkuvõttes vastata peaaegu et võrdse tulemusega – kaheksa järjestikust tabamust.

Pärast väga pingelist kahte minutit saime rõõmuga mängu võitjaks kroonida jalgpalliässa Ott Järvela!

Kuidas on emotsioonid peale rasket lahingut?
Ott Järvela: Minut aega rabelemist võtab hingeldama, ometigi nii ei võiks ju olla. Teiseks, talvesaabastega ikka jalgpalli ei mängi!

Kristofer Jürisoo: Kardio on tähtis! Peaks ka ikka need jooksuriided välja võtma ja tihedamini tänavatele saama.

Ott, mis oli Sinu edu saladus?
Ott Järvela: See oli see mäng, mis me poisipõlves hoovis mängisime. Edu tagab hoovisport. Kõksimismängud, mida me ka mängisime: jalaga, põlvega, peaga, põlvega.

Kristofer, sina siis neid mänge mänginud ei ole nagu nägime?
Kristofer Jürisoo: Väga mitte, ma olen alati olnud ujuja-poiss. Pallimängud mulle ei sobi, aga kui mind vette lasta, siis võin seal igasuguseid asju teha.

Praegune õppesüsteem piirab õpilaste liikumist

Foto: Anna Leena Tae

Anete Loreen Saar

Meedialaagri õpilased puuduvad treeningutest, sest kooli koormus on nende jaoks liiga suur.

Meedialaagri kaheksast sportlikust gümnasistist pooled tõdesid, et neil pole aega õppimise kõrvalt treenida. Küsitlusest selgus, et noored treenivad keskmiselt viis tundi nädalas ja õpivad keskmiselt kaks tundi päevas. Laagrilised tegid järelduse, et nende õppekoormus on paisunud nii suureks ja neil pole enam aega sportida.

Rebeca Žukovitsi sõnul teeb ta kodutöid selleks, et õpetajal oleks hea olla. „Kui minul on kodutöö tegemata, siis on kuuendikul õpilastest kodutöö tegemata, sest meid on klassis ainult 6 inimest. See teeb aga õpetaja olukorra väga keeruliseks,“ rääkis 11. klassis õppiv Rebeca.

10. klassi õpilane Marleen Mäekala ütles, et kooli õpikoormus ei võimalda tal tegeleda spordiga nii palju kui tahaks. Marleen õpib keskmiselt neli tundi iga päev ja tema sõnul käib see une arvelt. „Kardan, et puudumise tõttu võib gümnaasiumist äkki välja kukkuda,“ rääkis Marleen. Liigse koolikoormuse tõttu puudub ta treeningutest keskmiselt kord nädalas.