Piia Osula: “Ring sai täis”

Foto: Anna Leena Tae

Kelli Aia

Piia Osula on esimene meediaklubiline, kes on olnud nii laagriline, juhendaja kui ka kuulus külaline.

Piia Osula esimene kokkupuude ajakirjandusega oli 7 aastat tagasi, kui ta seadis sammud Jõhvi meedialaagrisse. Motivaatoriks ei olnud aga huvi ajakirjanduse vastu, vaid hoopis laagrisse kuulsaks külaliseks kutsutud Marten Kuningas.

Peale keskkooli pidi Piia valima, kas läheb õppima Tallinnasse reklaami või Tartusse ajakirjandust. Piia arvates olid reklaami eriala sisseastumiskatsed liiga lihtsad, ent ajakirjanduse erialale saamiseks pidi ta pingutama. See tegi talle valiku lihtsaks – sügisel alustas ta õpinguid Tartus.

Ülikooliajal käis Piia igal võimalusel praktikal. Esimese praktikakogemuse sai ta peale esimest kursust 2012. aastal Eesti Päevalehes. Juba esimesel töönädalal tegi ta loo ebaseaduslikust kütuseärist, mille eest võitis hiljem noore ajakirjaniku preemia.

Praeguseks on Piia Eesti Päevalehes töötanud juba kaks aastat. Ta ütles, et on esimesest praktikakohast alates sama väljaande juurde jäänud, sest lisaks trükimeediale on seal võimalik ka videolugusid teha ja just neid talle kõige rohkem teha meeldibki.

Ajakirjanikutöö meeldib Piiale eelkõige sellepärast, et töö tõttu võib sageli ebatavalistesse kohtadesse ja olukordadesse sattuda – näiteks tehastesse või riigikogu kohvikusse. Ta ise on tööpäeva lõpuks sattunud näiteks sünnitusmajja, kus ämmaemand tutvustas talle erinevaid sünnitamispoose. Õhtul töölt koju on ta pidanud jõudma ka Brüsselist.  

Adrenaliini otsides

Piia on suur reisihuviline ja peab arvestust iga riigi üle, kus on käinud. Praeguseks on ta külastanud 40 erinevat riiki. Teda tõmbavad magnetina ohtlikud piirkonnad, nende lugu ja inimesed.

Sel aastal käis Piia peamiselt tööasjus Rootsis, Belgias, Türgis, Palestiinas, Iisraelis ja Brasiilias. Kõige ekstreemsemaks peab Piia Iisraeli ja Palestiina külastamist, kus ta elas müüriga ümbritsetud linnas. Teiselt poolt müüri kostus pidevalt püssipauke ja kuulide vihisemist.  

Rios olümpiamänge kajastades röövis Piiat ja Hendrikut transvestiit, kes värvli vahel oleva revolvriga ähvardades neilt raha ja telefone nõudis. Saagiks langes lõpuks vaid Hendriku telefon. Piia sõnul sai õnnetust juhtumist aga suurepärase loo.

Türgi rahutuste ajal filmis ta ise telefoniga ennast olukorda kommenteerimas, mis jõudis hiljem DelfiTV veebi. Kuigi kõik maailma meediakanalid kajastavad selliseid sündmusi, on oluline ise ajakirjanikuna kohapeal olla ja need Eesti inimestele koju kätte tuua.

Piia sõnul sai tema adrenaliinisõltuvus alguse esimeste välisreiside ajal, mis tuli talle endalegi üllatusena. Piia ütleb, et on välismaal tihti nagu sügavasse vette visatud ning pinnale jäämine on raske.

Üks Piia unistustest on reisida ühel päeval Afganistani, mis on praegu kardetavamaid sihtkohti maailmas. Järgmiseks võtab Piia veebruaris ette ümbermaailmareisi – plaanis on ära käia Austraalias, Jaapanis ja Ameerikas.

Kas jooksumängude aeg on läbi?

Mona Maria Tammik, Pirje Õunpuu

Reede keskööl koolimajas toimunud jooksumängul tekkis suur vastuolu lihtsate ülesannete ning sihtpunktide väga raske leidmise vahel.

Traditsioonilise jooksumängu juures oli sellel aastal paljude laagriliste jaoks üllatav see, kui kergesti lahendatavad olid antud ülesanded. Selle eest aga olid laagrijuhendajad väga palju vaeva näinud enda ära peitmisega mööda suurt labürinditaolist maja. Kohati kulus sihtpunktide otsimisele rohkem aega, kui ülesannete lahendamisele. Laagrilised ei osanud oodatagi, et juhendajad on peidus pimedates klassiruumides, koridorides ja garderoobides.

Palju küsimusi tekitas võistlejate seas koolimaja ebakorrapärane ruumide jaotus ning lõputuna näivad koridorid. Arusaamatust paisutas veelgi see, et juhendajatel pole ilmselgelt veel ununenud, kuidas mängitakse ühte õiget peitusemängu. Raskusi tekitas juhendajate leidmine pimedalt keldrikorruselt või  trepikodadest, mis põhjustasid hirmujudinaid ka kõige julgemate seas. Aga kõik see lisas võistlusele vaid põnevust, mis vaatamata hilistele öötundidele hoidis kõiki ärkvel.

Laagrilise Kelli sõnul oli möödunud aastal multimeedialaagris toimunud jooksumäng korraldusliku poole pealt kehvem, kui seekord. Toona kippusid tekkima pikad järjekorrad, mille tõttu võistlus venis. Samas mainis Kelli positiivse poolena eelmise aasta võistluse puhul seda, et ülesanded olid peadmurdvamad ning tekitasid pisut rohkem pinget, näiteks ajalooviktoriin. Silvia ja Eliise arvasid, et eelnevatel aastatel on jooksumäng olnud põnevam, sest oli rohkem ülesandeid, mis nõuavad meeskonnatööd. Nad kiitsid väga mündimängu, mis toimus ka tänavu. Seejuures negatiivse poolena tõid nad välja, et mitmed mängud kordusid. Laagrilise Henri sõnul on jooksumäng igal aastal olnud võrdväärselt tore. Laagriliste Kaisa ja Irise sõnul oli meeldejäävaim punkt mündiülesanne. Vanadel olijatel oli see juba käpas tänu eelmiste aastate kogemustele. Esmakordseid laagrilisi ajas see alguses itsitama, kuid ülesande vältel osutus see parajaks katsumuseks. Sellest punktist lahkusid kõik naerusuiselt. Teine ülesanne, mis teenis mitmete laagriliste tunnustuse, oli haikude kirjutamine.  Punkte oli võimalik saada nii omaloomingulise luule ilmeka esitamise kui ka antud sõnade fantaasiarikka kasutamise eest.

Kokkuvõttes oli südaöine jooksmine tühjas ja keerukas koolimajas osavõtjatele meedejääv. Laagrilised loodavad aga, et järgnevates jooksumängudes pööratakse rohkem tähelepanu ülesannetele endile, mitte niivõrd peitmisprotsessile.

Magus uni tõmbas hommikuvõimlemisele kriipsu peale

Kerstin Ots

Laupäeva hommik algas laagrilistel tund aega hiljem kui algselt kavas oli, sest juhendajad magasid sisse.

Peakorraldaja Kristofer ütles, et hilinemise põhjustas see, et mitte keegi juhendajatest ei pannud äratuskella endale piisavalt varajaseks. Ta tunnistas nii enda kui ka teiste viga. “Ma võtan süü omaks,” sõnas ta.

Kristofer lisas, et kuna juhendajad ärkasid liiga hilja, ei jõudnud nad piisavalt kiiresti kokkuleppele, kes neist võimlemist tegema hakkab. Seetõttu otsustati virgutus sootuks ära jätta, et ajakava rohkem nihutada.

Laagriline Timmu oli enne magama minekut arvestanud, et hommikul kella poole kaheksast peab võimlema hakkama. Seetõttu pani ta endale ka äratuse õigeks ajaks – kella seitsmeks. Kahjuks pidi ta pettuma, kui poole tunni pärast võimlemisest midagi kuulda ei olnud ja kõik laagrilised endiselt magasid. Nii ootas Timmu tund aega vaikselt teiste ärkamist.

Koolimaja peal levisid kuuldused, et hommikuvõimlemise oleks pidanud tegema fototoimetuse juhendaja Hendrik Osula. “Hendrik on laisk!” sõnas laagriline Brittany oma juhendaja kohta. “Mis mõttes ta magas sisse? Kuidas nii saab?” jäi neiule arusaamatuks. Brittany leidis, et hommikujooks oleks pidanud vähemalt 4 ringi ümber koolimaja olema.

Enamik laagrilistest suhtusid hommikuvõimlemise ärajäämisesse positiivselt, sest nii said nad tund aega kauem magada. Laagrilised Gerli ja Kelli ütlesid, et lisatund aitas neil end korralikult välja puhata.

Peakorraldaja Kristoferi sõnul pühapäeva hommikul sellist äpardust kindlasti ei juhtu ja võimlemine toimub.

Hommikul läks kaduma 1,5h laagri aega. Selle aja jooksul oleks saanud iga laagriline:

• teha 3750 kükki;
• sõita bussiga Karksi-Nuiast Pärnusse;
• küpsetada ükshaaval 40 kotletti;
• istutada 187 puud;
• kilpkonn läbida 19 jalgpalliväljaku pikkust;
• koguda 135 mg õietolmu;
• 346 korda tähestikku kirjutada;
• arendada 225 pokémoni;
• lugeda 75 lehekülge;
• voltida 138 paberist kurge.

Mitmekülgne koolitoit kõigile

Sigrid Kotkas

Lehelaagri osalejad üllatusid väga positiivselt toitlustuse osas, isegi veganid ja taimetoitlased olid toiduga rahul.

Sügisene lehelaager toimus sellel korral Karksi-Nuias, kus ööbiti August Kitzbergi nimelises Gümnaasiumis. Toit on olnud siiani mitmekülgne ja väga valikurikas. Pakuti erinevaid salateid ja eile õhtusöögil sai pearoana valida lausa kartuli, kartulipudru ja tatra vahel. Laagriline Kelli ütles, et läbi aastate on olnud hea toit, aga sellel aastal on see laia valiku tõttu veelgi parem.

Mitmekesist valikut on toonitanud ka laagriline Annabel. Ta leiab, et see on väga positiivne, sest kui midagi ei söö, on teine valik olemas. Praadide puhul on väga rikkalik valik salateid ja see rõõmustab kindlasti paljusi taimetoitlasi ja veganeid. Eile õhtul oli salatite valikus koguni viis erinevat salatit. Rebeca, kes on vegan, märkis, et siinne toit on teda väga positiivselt üllatanud. Ta oli varunud kaasa oma söögipoolist, mida hiljem polnudki üldse vaja, sest siinne toit oli tema arvates niivõrd hea.

Sööklas töötav Viiri mainis, et sööklapersonal on välistanud toidud, mida õpilased ei söö ja teinud valiku igal söögikorral väga mitmekesiseks ja maitsvaks. Menüüvalik toimub Viiri sõnul kokkade kogemuse põhjal – nad ise näevad, mida lapsed söövad ja mida mitte. Laagri seltskond on selle toiduga väga rahul. „Me teeme süüa nii, nagu me teeks iseendale ja me teeme seda südamega.” nendib Viiri. Laagrite puhul on neil köögis tavaliselt kaks inimest ja nad teevad ühte toidukorda kolm kuni neli tundi.

Loodetavasti on järgnevates meedialaagrites toit sama hea või veel parem kui siin, Karksi-Nuias.

Elu nagu kruiisilaeval ehk kust tulid madratsid?

Iris Luik

Esmakordselt meedialaagri ajaloos oli tulevastel ajakirjanikel võimalik oma madratsid koju jätta, sest neid ootas koolis rohkem kui poolsada madratsit.

August Kitzbergi nimelise gümnaasiumi (AKG) vilistlane Jaak Israel rääkis, et 70 madratsit pärinevad Tallinki kruiisilaevadelt, kus vahetatakse madratsid vananedes Tallinnas uute vastu välja. Kuna üks kooli vilistlane töötab Tallinkis, sai AKG madratsid tasuta.

Madratsid on AKGs olnud juba üle aasta. Suvel ja koolivaheaegadel saavad nendel magada erinevate laagrite noored.

Enamik meedialaagrilisi on madratsitega väga rahul. Kelli, kes on laagris neljandat korda, ütles, et seekordses laagris oli uni tunduvalt kvaliteetsem. Teist korda lehelaagris olev Maian märkis: “Täiega lit no.” Eliise mainis, et kuigi madratsid on väga mugavad, võiksid koolimajas ka padjad olla.

Juhendaja Sandral on väga hea meel, et koolil on võimalus laagrilistele sellist ööbimisvõimalust pakkuda. “Erinevalt õhkmadratsitest on vedrumadratsid seljale tunduvalt tervislikumad,” märkis ta.

Madratsiekspert ja arvamusliider René ütles: “Siinsed madratsid on kordades pehmemad kui nõukaaegsed madratsid, millel ma lapsepõlves vanaema juures magasin. Madratsid on üllatavalt valged, on näha, et kool kannab nende eest hoolt, isegi lina ei pea madratsi peale panema.”

Kuigi tänavuses lehelaagris ootas kõiki laagrilisi koolis Tallinki kruiisilaevadelt pärit madrats, ei saa loota, et ka järgmistes meedialaagrites on ööbimine nõnda mugav. Seekordse laagri peakorraldaja Kristofer nentis: “Meediaklubil väga vedas, et AKG lasi meil nõnda heldelt oma madratseid kasutada.”

Öösel tasub duširuumis aega varuda

Gerli Tumm, Kaisa Lepik

Eile öösel ootas laagrilisi pesuruumis halb üllatus, sest lambilülitite leidmine osutus keerulisemaks, kui nad arvasid.

Öise pesu ette võtnud laagriline Kelli käis duširuumis tulutult ringi ja kompas nurgataguste seinu. Lüliteid ei olnud tema sõnul näha ja seepärast otsustasid nad sõbrannaga ilma lambivalguseta pesema minna. “Ma arvan, et otsisin lüliteid vähemalt 10-15 minutit,” ütles Kelli.

Ka teine laagriline Kerstin rääkis, et duširuumi lüliteid oli keeruline leida, sest need olid veidrates kohtades. “Osad lülitid olid näiteks riietusruumis nagide vahel,” ütles ta. Kerstin kulutas lülitite otsimisele mööda seinu kobades vähemalt kaks minutit.

Kuna õhtune pesemaminek oli keerukam kui tavaliselt, otsustas siseuudiste toimetus uurida, kuidas edeneb duširuumis lülitite otsimine päeval. Selleks saatis toimetus kaks laagrilist, kes pesuruumi veel jõudnud polnud, valges lüliteid otsima.

Juhendaja Sandra arvates oli imelik, et lülitid polnud samas ruumis, kus lambid, vaid laiali paigutatud. Temal kulus lülitite otsimisele 53 sekundit.  “Ma ei teadnudki, et siin üldse duširuumid on,” märkis Sandra.

Järgmisena läks naiste pesuruumi lüliteid otsima laagriline Karl Kristofer, kes nõustus, et neid oli ebamugav leida. Lülitid paiknesid tema sõnul ebaloogiliselt ja olid kõrgemal kui tavaliselt. Tal kulus otsimiseks 58 sekundit. “Lülitid võiksid olla ühes kohas, sest naistel oleks siis kergem,” nentis Karl Kristofer.

Eksperimendi tulemusena selgus, et pesema tasuks minna valges, kui lülitite leidmisele kulub tunduvalt vähem aega kui ööpimeduses.

Juhendaja Aksel ütles kuulduste põhjal, et laagrilised käisid hoopis vales duširuumis.

Mis on meedialaagrisse jõudmise hind?

Karoliina Arold

Novembrikuu on ajakirjandushuvilistele tuntud kui meedialaagrite kuu. Tänavu sõitsid laagrilised üle Eesti kokku Karksi-Nuiasse, kuhu pääsemine nõudis neilt aega ja vaeva.

Noorte seiklused said alguse väga erinevatel aegadel. Kõige varasemad ärkajad asusid Kiviõlist teele juba koidu eel kell 6.50. Seevastu seadis Karksi-Nuiast pärit Saara sammud laagri poole kõigest kümme minutit enne laagri avamist.

Juhtumisi avastasid kaks Kiviõli noort Johanna ja Jacek Jõhvi jõudes, et nendega sõitu alustanud kolmas liige on veidral kombel puudu. Veidi segaduses meediahuviline Stella oli mõtetega juba laagrisse jõudnud ning ei märganud õiges peatuses väljuda. Arusaamani, mis õieti toimub, jõudis tüdruk juba järgmiseks peatuseks. Veidi maad tagasi matkanuna sai seltskond taas kokku ning üheskoos jõuti siiski õnnelikena sihtpunkti.

Omamoodi huvitav oli ka juhendaja Armase sõit laagrisse, sest tema auto tagaistmel kirjutasid teise kursuse ajakirjandustudengid aja peale õppejõud Priit Pulleritsu antud kodust tööd.

Võttes arvesse noorte teekondade pikkusi ja stardiaegu, alustasid laagrilised oma teekonda keskmiselt kell 12.35. Vaatamata stardiajale jõuti kohale ajavahemikus 15.15-15.55.

Ehkki laagrisse tulek nõuab laagrilistelt aega ja energiat, ei heiduta see vapraid ajakirjandushuvilisi. Vaatamata distantsile, aja- ja energiakulule, jõudsid nad naerusui meedialaagrisse.