Mitte teie tavalised blogijad

FOTO: Silvia Kuusik

Eliise Nurgamaa & Silvia Kuusik

Kuulsime salajaselt allikalt, et meie laagris on juhendajate seas ka palju blogijaid. Seega otsisime nad koolimaja pealt ülesse ning uurisime nende käest, kes neist peavad blogi ning millest nad kirjutavad. 

Esimesena küsitlesime oma grupi juhendajat Susannat, kes oli lahkesti nõus meile vastama.

Susanna rääkis oma blogi kohta järgmist:

„Kirjutan enamasti oma blogis enda reisidest, välismaal elamisest ja reisimise võimalustest. Blogisse olen kirjutanud alates 2015. aasta algusest. Kirjutan enamasti oma pere, sõprade ja tuttavate jaoks. Jälgijate arvu ma täpselt ei tea, aga mõnel uuel postitusel koguneb esimese päevaga vaatamisi umbes 600.“

Järgmisena püüdsime koridori pealt kinni Mailiisi, kes on blogidest vaimustunud.

„Mina postitan blogisse kõigest, elust, postitan palju pilte endast. Bloginud olen juba aastast 2009 ja postitan pigem enda jaoks, kuid kindlasti ka teistele. Jälgijaid on mul umbes 200, kuid blogi vaatamisi üle 5000.“

Järgmisena vastas meile moodne blogija Piia.

„Blogin põhiliselt moest, ilust ja reisimisest. Blogimisega olen tegelenud juba 7 aastat. Pigem kirjutan teistele aga samas ka enese heaolu tundeks. Jälgijaid on umbes 500, kuus klikke 2000.

Tänu teiste juhendajate vihjetele leidsime maja pealt ka lõpuks blogija Heleri.

„Mina kirjutan peamiselt iseendale, aga ka lähedastele. Kui midagi lahedat või huvitavat juhtus, kirjutan sellest, ja hiljem on seda lõbus lugeda ja meelde tuletada. Kui ma nüüd ei eksi, siis aktiivne kirjutaja olen olnud juba 6 aastat. Blogi lugejaid on kindlasti alla saja, põhiliselt ainult sõbrad.“

Meie üllatuseks selgus, et mitmed juhendajad on aktiivsed blogijad. Oleme samuti huvitatud blogimisest ning kindlasti plaanime tulevikus seda ise proovida ja ka aktiivsemalt blogisid jälgida.

Loe lehti nagu juhendaja!

FOTO: Karl Kristofer Alp

Johanna Pukk

Viisin juhendajate seas läbi väikese küsitluse, mille käigus uurisin, kui palju ja milliseid digitaalseid ajalehti nad loevad. Kokku küsitlesin seitset juhendajat.

Kõige populaarsemaks ajaleheks osutus Postimees, mida luges seitse juhendajat. Samuti loeti ka Eesti Päevalehte, Eesti Ekspressi, Delfit ja ERRi. Kõige vähem loeti aga New York Times´i, Elu24, BBC, Guardiani, Akadeemilisi ajalehti, Vikerkaart, Kajat, Huffingtonposti, Washington Posti, Vice ja Voxi. Põhiliselt loetakse ajalehti vähemalt viis korda nädalas. Mõni neist loeb vähem, mõni rohkem. Kõikide vastajate arvates peaksid olema kõik digitaalajalehed tasuta, kuna praegu peavad nad selle eest maksma, kuigi nende lugemine on kohustuslik.

Uuringust selgus, et laagri juhendajad on aktiivsed lehelugejad, mida nad ka olema peavad. Nad eelistavad pigem digitaal kui paberkandjal olevaid lehti ning kindlasti ka kvaliteetseid lehti.

Saamatud korraldajad ja uus generatsioon

FOTO: Anna Leena Tae

Henri Jakobson

Nii noored kui ka vanad – kõik nad veedavad palju aega telefonides või muudes nutiseadmetes, kas siis teadlikult või mitte. Sellega kaasneb aga probleem, nimelt elades pidevalt veebikeskkonnas, jääb nägemata, mis toimub reaalses maailmas.

Selline nähtus on väga aktuaalne ka Karksi-Nuia meedialaagris, kus esimesel laagriõhtul valisid noored mängude asemel virtuaalmaailma. Seetõttu otsustasin küsitleda õhtusel programmil osalenud laagrilisi ning välja selgitada, mis seal täpsemalt toimus.

Intervjueeritud osalejate sõnul oli õhtune programm kohati täiesti arusaamatu ja igav. Esitatud etüüdid panid laagrilisi pikemalt haigutama kui eelnevates laagrites.  Seevastu õhtujuhid ei mõistnud, miks ei suudeta see üürike aeg olla nutiseadmeteta.

Õhtujuhid Heleri ja Ege olid šokeeritud, kui mõistsid, et palju meedialaagris osalejatest ei soovinud lõbusast õhtust osa võtta. Helendav ekraan osutus intervjueeritavate sõnul selgelt põnevamaks ja laval toimuv teisejärguliseks.

Kahjuks ei tea keegi, kas probleemiks oli õhtu halb korraldus, igavad õhtujuhid või lihtsalt uue generatsiooni harjumus olla koguaeg oma telefoniga ühenduses. Sellegipoolest peaksid korraldajad järgmisel aastal oma õhtuprogrammi korralduses arvestama ka noorte ja virtuaalmaailma sidususega.

Arvestades, kui paljud laagrilised kasutasid programmi ajal oma nutifoni, on selgelt nähtav rahulolematus meedialaagris osalejate seas. Õhtujuhtide sõnul proovitakse tulevikus asja parandada ja juhtunust õppust võtta.

Nutikad Karksi-Nuia vanurid

Eliise Uueni

Kuna sotsiaalmeediat kasutavad aina enam ka vanemad inimesed, uurisin kohalikelt, kas nad kasutavad Facebooki, Instagrammi või äkki hoopis Rate`i. Selleks käisin mööda Karksi-Nuia tänavaid, eesmärgiga teada saada, kas siinsed elanikud kasutavad veebipõhiseid suhtluskeskkondi ja mida erinevad sotsiaalmeedia kanalid endast kujutavad.

Esimesel vastu tulnud naisel oli nii kiire, et tal polnud isegi võimalik mulle öelda, kus pool linna keskus asub. Järgmiseks püüdsin kinni 77-aastase vanadaami, kes oli lahkesti nõus mulle vastama. Ise ta ei kasuta sotsiaalmeediat, kuid aimab, et Facebooki kasutatakse tutvumiseks, Instagramist, ning Rate`st polnud naine kuulnudki. Koheselt küsisin sama ka 69-aastaselt proualt, kes andis mulle ausa vastuse: „Facebooki kasutan aktiivselt. Tean mis asi Instagram on, tehniliselt ei oska seletada ja jätaksin sellele küsimusele vastamata. Seda tean ka, et Rate on suhtlusportaal.“

Edasi suundusin turule, kus sain jutule üle 50-aastase naisega, kes on kursis sellega, et Facebook on loodud suhtlemiseks. Ka Instagramist on ta kuulnud, kuid ei kasuta seda. Proovisin õnne vanahärraga, kes soovis koheselt teada, miks ma teda tülitan ning läks torisedes minema. Keskväljakul liikus sõbralikemaid tugevama sugupoole esindajaid. 52-aastane meesterahvas on eriti aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja: „Kasutan Facebooki, mind leiab ka Instagramist, kuid see konto on unarusse jäänud. Rate`s on pilditeema ja suhtlemine, mul poeg kasutas seda.“

Poe ees küsitlesin 60+ vanuses naisterahvast, kellel on Facebook ja samuti on ta teadlik ka Instagrami olemasolust. Nagu mitmed eelnevad, ei osanud ka tema konkreetselt seletada, mis seal tehakse. Liigagi tihti pudelipõhja vaatav 65-aastane mees on aga sotsiaalmeediale kategooriliselt vastu. Küsimusele kas ta teab, mis on Facebook, vastas ta: „Ei tea, ei ole kuulnud ja ei taha ka kuulda, seal on ainult tühjus.“ Vana plekkarvuti on härral vaid arvete maksmiseks.

Kuigi enamik vastajatest ei kasuta Facebooki, Instagrami ega Rate`i, on nad siiski teadlikud noorte seas populaarsetest veebikeskkondadest.

Taibukas nutifon – tuleviku ajasäästja

Kristin Rebane

Kui tänapäeval enda ümber ringi vaadata, võib tunduda, et noortele on telefon käe külge kasvanud ning nad ainult oma nutiseadme ekraani näevadki. Seega otsustasin uurida, mis seda afääri ülal hoiavad.  

Esmalt uurisin, millist telefoni rakendust laagrilised kõige sagedamini kasutavad. Konkurentsitult kõige populaarsemaks äpiks osutus Facebook’i Messenger, mille kasuks otsustas 37 küsitletud noort 62-st.

8 küsitletut otsustas, et nende eredat telefoni ekraani täidab suurema osa ajast piltide jagamise äpp Instagram. 7-le aga tundus, et nende nutimobiilis on pidevalt lahti Facebook. Lisaks kasutatakse palju ka Snapchat’i, veidi vähem aga Twitterit, Tumblerit ja Redditit.

Laagrilistel oli ka küllaga ideid, milliseid äppe veel leiutada võiks. Kuna noortele on õppimine jätkuvalt raske, tuli mõte, et võiks olla rakendus, mis teeb ära kodutööd. Ilmselt on nende tegemiseks liiga vähe aega, sest samuti sooviti ka, et ta nutiseade aega juurde oskaks teha või aitaks lausa teleporteeruda.

Õppimine on samas noortele jaoks ka tähtis ning seega oleks kasulik, kui oleksid äpid, mis aitaksid neid õigekirja ja korrektse tõlkimisega. Samuti on murepunktiks puuduv ajakirjanduslik äpp, mis kõik väärtlugemise ühte kohta sorteeriks.

Lisaks on laagriliste jaoks prioriteediks toit, sest mitu korda pakuti ka äppi, millega saaks toitu koju tellida. Tuli ka humoorikaid ideid – keegi arvas, et oleks vaja rakendust,  mis aitab naistest aru saada ning kellelegi meeldiks äpp, mis paneks ta lendama. Noorte seas oli ka tuulepäid, kes sooviksid, et nutitelefon nende kadunud asju üles leiaks.  Reisihuvilised soovisid aga äppi, kus oleks kirjas kõikide riikide eripärad, kohalike soovitatud toidukohad ja muud huvitavat.

Muidugi pole sotsiaalmeedia ja fantaseerimine ainsad asjad, millega laagrilised tegelevad. Veebipõhise suhtluskeskkonna kõrvalt jõuab 15 noort 62-st ka Spotify’st muusikat kuulata ning 12 vaatavad meelsamini Youtube’st videoid. Ilmselgelt leidus meedialaagris ka inimesi, kes loevad netipõhiseid ajalehti.

Aega noortel telefoniekraani vaadates ikka kulub, aga kahjuks peavad nad seni sellega arvestama, kuni keegi leiutab äpi, mis neile aega juurde genereeriks.

Vau! Martinskrampinsi eksklusiivintervjuu, 7 küsimust, mis löövad jalust!

FOTO: Mailiis Ollino

Henry Lass

Reede õhtul toimus Karksi-Nuias Eesti youtuberite liveshow, kohal olid Martinskrampins, vennad Nolgid ja paljud teised. Etteaste ajal sekkus Mihkel Raud, kelle arvates oli show sama lamp kui meedias skandaali tekitanud tweet Vinni-Paljusti Gümnaasiumist. Seesuguse arvamusavalduse peale viskas show eestvedaja Martinskrampins sekkujale vett näkku ning youtuberid seadsid sammud Solarise poole. Siiski õnnestus mul Martinskrampinsile hiljem esitada mõned küsimused.

Tutvusta end lühidalt, kes sa oled, kust sa tuled ja  millega tegeled?

„Oi tere! Ma ei näinudki teid seal! Mis asja? Aga noh, mis see nimi ikka nii tähtis on? No ikka Martin on nimi. Aga no ema hüüab krambiks, sest mul on koguaeg krambid… krambid jätame sinna paika. Jätame aga need ülejäänud küsimused ka praegu, ma ei hakka neile praegu vastama.“

Miks viskasite Mihkel Rauale vett näkku?

 „Vett näkku? Saad aru, inimene tahab ju vett juua, see on väga tähtis ta tervisele. Saad ju aru küll? Jaa, gainz! Mihkel Raual pole üldse gainze, vend üldse ei lifti, kuule mis asja no?“ krampins teeb kätekõverdusi „Päriselt ka, ma ei usu, et ta sellist asjagi jõuaks teha, no oleme ausad. Ei, tegelt mul väga hea sõber tema, mulle väga meeldib see poiss.“

Kui kaua olete teinud videoid? Kuidas alustasite?

„Mis videoid? Ma pole videoid teinudki! Ma sõpradega mõtlesin, et võiks natukene trenni teha ja eks sealt läkski see, gainzid hakkasid meeldima. Gainzid on nagu narkootikumid, ma narkootikume üldse ei poolda tegelt, mulle lihtsalt meeldib nagu noh… ah jätame selle sinna paika.“

Mis on teie unistus või kuhu tahaksite jõuda?

„Mu unistus on lihtsalt sõita kuskile Gainzidemaale. Kas selline koht on olemas? Ei ole. Noh, siis ei saa sõita ju. Siis mul polegi unistust väga. Eks ma tahaks ikka Youtube’i money hakata tegema, Eestis seda väga pole võimalik… Aga tegelt ma teen giveaway varsti, loosin Roltoni paki jälle.“

Kus näete ennast 5 aasta pärast?

„Kuule ma nii kaugele ka ei näe ju.“

Kuidas võtaksite oma youtube kanali kokku paari sõnaga?

„Gainz, Rolton ─ that’s all I need. We are the best.“

Mida ütleksid kõigile oma fännidele?

„Fännidele olen ma alati öelnud, et ole sina ise ja kui ema tahab seda Roltoni pakki käest ära võtta siis pane talle laksti ja võta endale.“

Frustreeritud õpilased: „Koolimajas puudub püsiv wifi ühendus?“

Wifit ei ole: ei aita ka kõige meeleheitlikumad katsed.

FOTO: Katriin Sepma

Laagri esimesel päeval avastasid noored, et koolil puudub püsiv wifi ühendus. Nii mõnegi laagrilise jaoks oli see suur šokk.

Killu Altsaar

Taavi Rõivas on väitnud, et Eesti on e-riik ja wifi ulatub igasse maanurka. August Kitzbergi nimelises Gümnaasiumis need väited aga tõele ei vasta.

„Mis mõttes netti pole?“ oli üks õpilastest kooli jõudes pettunud. Sama olukord osutus probleemiks päris mitmetele.

Elina sõnas: „Jah, olen teadlik sellest probleemist. Ma sain sellest teada juba 20 minutit pärast kohalejõudmist.“ Samuti tuli Elinal wifi puudumise tõttu netikiiruse säilitamiseks osta juurde andmesidet.

Peakorraldaja Kristofer tunnistas, et olukord oli ootamatu ka korraldajatele.„Kool oli tegelikult wifi adapteri andnud, aga ma ei olnud teadlik, et see töötab ainult teatud kohtades.“

Sehkendamist juhtmevaba interneti saamiseks oli palju ning ka teise päeva lõpuks pääses wifisse vaid fotorühma klassi juures.