ARVUSTUS: Karksi teatriõhtu

img_7578Foto: Andres Kõljalg

Ronja Marie Tepp

Arvamustoimetus

“Üksik ja vagur bussijuht oleks kindlasti tahtnud ka koos pööraste Grete Kleini fännidega padjasõda mängida.”

Kultuuritoimetus

“Kui juba südantlõhestavalt kukkuv tütarlaps teeb Kristoferil meele härdaks, võiks sama hästi näidend kohe Oscari saada.”

Fotorühm

“Kõrvulukustavalt valust kriiskav rase naine meenutas mulle mu esimesi sündimisminuteid.”

Välisuudiste toimetus

“Ilmselt on inim-surnuaiarist tulevikus kõige tasustatum ja tahetum töökoht.”

Digitoimetus

“Kas keegi suudab ületada Martins Krapinsi rekordit – kaks kätekõverdust?”

Spordiuudised

“Old McDonalds Trump”

Siseuudised

“Taavit narriti – ta ei saanud naljast aru. Taavi mõtles paremale. Ära ole nagu Taavi. Tee vasakpööre!”

Advertisements

Ammendunud hindamissüsteem riiklikes põhikoolides

IMG_7573.jpgFoto: Andres Kõljalg

Merili Miku

Koolid püüavad läbi hinnete edendada õppimist ja anda tagasisidet kõige konkreetsemal viisil. Tagaplaanile on aga jäänud õpilaste eripärasused, mida me tegelikult ei saa raamidesse suruda ja hinnata samade normide järgi.

Positiivseimaks aspektiks hinnetevabal õppetööl on õpilaste soov areneda enda, mitte õpetaja või vanemate jaoks. Seeläbi omandame harjumuse pingutada ka siis, kui me selle eest hinnangut ei saa. Hinded kohustavad meid õppima ja tekitavad mõttetut vastumeelsust kooli suhtes.

Hinnetevaba keskkond säästab meid negatiivsetest kogemustest, mis tekitavad hirmu eksimise ees. Mõistlik on hinnata õpeedukust võttes arvesse õpilase võimeid ja isikliku arengut. Lävendipõhine hindamine pole aus ega produktiivne, kuna kõik inimesed ei alusta samalt tasemelt. Ette seatud piirid jäävad osadele kiviga visata ning jäädakse mugavustsooni.

On levinud arvamus, et Waldorfkoolis pole õppetöö piisavalt intensiivne ja tulemusrikas. Vaadates eksamitulemusi, võime tõepoolest leida Waldorfkooli pigem pingerea teisest poolest. Eesmärk polegi õpetada õppesüsteemis edukad olema, vaid ka kasvatada meist inimesi, kes oleks võimelised astuma iseseisvasse ellu praktiliste oskuste ja küpse isiksusena.

Riiklike koolide hindamissüsteemid alg- ja põhikoolis peaksid püüdlema individuaalsema lähenemise poole. Hinde asemel võiks olla hinnang ja lisaks tulemuslikkusele ja konkurentsile tuleks rohkem pöörata tähelepanu õppetöö kvaliteedile. Sel juhul naudiksid õpilased õppeaastate kulgu ja saaksid ennekõike ühiskonnas toimetulevateks inimesteks.

Lihav lihatööstus

img_7567Foto: Andres Kõljalg

Amaranta Põld

Ma ei julge inimestele öelda, et olen taimetoitlane. Kes on mures, et jään nälga, kes peab mind veidrikuks, kes vangutab lihtsalt mornilt pead. Ja ometi teen ma seda nende pärast. Kõigi inimeste pärast. Tegu ei ole moevoolu järgimise või meelelahutusega. Tegu on teadliku ja kaalutletud otsusega inimese poolt, kes soovib, et ka tema lastel ja lastelastel oleks sel planeedil võimalik puhast õhku hingata, sest kui me oma harjumusi kähku ei muuda, on tagajärjed katastroofilised.

Loomade kasvatamiseks kulub nördimusttekitavalt palju ressursse. Loomasööt, nuumamine… Miks visata sigadele-lehmadele nina ette seda, mida me ise võiksime süüa? Selleks, et looma lihasmass kasvaks 1 kg võrra, peab ta tarbima 10 kg toitu, mis toorainena oleks samahästi söödav inimesele (või kui ei oleks, siis saaks selle kasvatamiseks kasutatavat maad kasutada teravilja jaoks). Inimesed sõna otseses mõttes toodavad hunnikutes toitu, et muuta see 10 korda väiksemateks kogusteks teistsuguseks toiduks. Ja kas me tõesti vajame seda teistsugust toitu? Tõsi, inimene on loomult omnivoor, kuid liha tarbimine nii suurtes kogustes ei ole otsarbekas.

„Aga inimene on alati liha söönud…‟ Üldse mitte nii kaua aega tagasi oli liha söömine meie esiisadele tõeline luksus. Kaugemas minevikus pidi inimene sarnaselt teistele loomadele endale ise saaki püüdma. Lihatööstus on sellisel kujul alguse saanud alles viimase sajandi jooksul ja meie tarbimisharjumused on saanud õgardluse mõõtmed. Oleme ainus liik, kes nuumab loomi, et neid tappa ja süüa. Ulukiliha söömine oleks kõvasti eetilisem ja keskkonnasäästlikum, eeldusel, et inimesed suudavad seda mõistuse piirides tarbida, mis on kahjuks vähetõenäoline.

Koos fossilkütuste põletamisega on loomsete produktide ja eriti liha tarbimine üks põhilistest maakera saastajatest. Peaaegu veerand inimtegevuse tagajärjel õhkupaisatud kasvuhoonegaasidest on pärit lihatööstusest. Enamuse sellest veerandist moodustavad sõna otseses mõttes sigade ja eriti lehmade metaanirohked kõhugaasid. Muuseas võtab suure osa sellest enda alla metsade mahavõtt põllumajandusliku maa tarbeks. See tähendab, et puud, mis aitaksid süsihappegaasi uuesti hapnikuks töödelda, võetakse maha, et peeretavatele loomadele rohkem ruumi teha. Taimetoitlase ökoloogiline jalajälg moodustab vaid ⅔ keskmise tarbija omast ja vegani oma on veelgi väiksem.

Küsimus seisab vaid selles, kuivõrd oleme valmis oma harjumusi muutma, et maailma päästa. Peame muutuma julgemaks ja tegutsema. Liha tarbimise vähendamine, ja veelgi parem, liha menüüst väljajätmine, on oluline samm, mida astuda, et liikuda rohelisema tuleviku suunas.

Lõpeta kollase lume söömine!

img_7590Foto: Andres Kõljalg

Kelli Riim

Asi pole minus, asi on sinus – sind ei õpetatud, et kollast lund ja meediat ei peaks tarbima. Küll aga on praegustele õpilastele võimalik anda meediaõpetust, millega tänapäevases infoülekülluse virvarris hakkama saada.

Õnneks on paljude koolide õppekavades meediaõpetus juba olemas. See kipub küll olema natuke kuiv ja teoreetiline, aga tegelikult annab see õpilasele kõik vajalikud tööriistad meedia hindamiseks. Tugev aluspind on seega olemas. Lisaks meedia kriitilisele tarbimisele õpetatakse mitmetes koolides ka seda, kuidas ise meediat teha.  Järjest rohkemates koolides on koolilehed, -blogid ja –raadiod. Esiteks aitab praktiseerimine õpilastel mõelda tuleviku peale, näiteks mitmed minu kooli endised koolilehe tegijad õpivad nüüd ajakirjandust, kommunikatsiooni või küljendamist. Teiseks kujundavad valminud koolimeediaväljaanded koolist muljet ka ülejäänud maailmale, kes ei pruugi teada, mis vastava kooli seinte vahel tegelikult toimub.

Meediaõpetus peaks inimesele meelde tuletama, et kõike, mida meedia väidab, ei saa tõe pähe võtta. Oskus meedias kajastatavat filtreerida on elementaarne ning vajalik igaühele.

Koolistress – kas vaid õpetaja süü?

img_7582Foto: Andres Kõljalg

Annabel Vilk

Kui ütled koolis, et tänaseks oli liiga palju õppida ja matemaatika kodutööd lihtsalt ei jõudnud teha, siis mõtle korralikult järele. Kas õpetaja rääkis tõesti kirjandi kirjutamisest esimest korda eile, või ei pannud sa eelmistes tundides lihtsalt tähele? Sul oleks see juba valmis, kui sa poleks terve pärastlõuna insta feedi uuendanud. 

Lahingud haridusmaastikul

img_7586Foto: Andres Kõljalg

Oliver Oll

Meil, põhikoolilõpetajatel, tuleb valida oma haridusteekonna järgmine osa, kuhu laome oma eluvundamendi. Samal ajal kurdame, kuidas koolivahetus tekitab meis organismi pingule tõmbavat stressi ja peadpööritavaid arusaamatusi.

Probleemi põhjuseks on koolidevaheline olematu koostöö. Hugo Treffneri gümnaasiumi lahtiste uste päeval mainiti õpilastele: „Härma põhikool on väga hea, aga gümnaasium kahjuks pole. See on kurb. Vanasti sai nendega rivaalitseda, aga nüüd pole neist enam vastast.“ Eksamitulemuste põhjal võib see ju tõsi olla, kuid see ei anna õigust teisi gümnaasiumeid maha teha.

Ka ülejäänud gümnaasiumid kaevavad endale auku – lubatakse mõistvaid õpetajaid, tegelikult on mõistvast suhtumisest asi kaugel. Tähtaja kukkudes paneb õpetaja isegi mõjuva vabanduse puhul puuduliku hinde. Selline käitumine viib olukorrani, kus kool kaotab potentsiaalseid õpilasi, kuna õppurid leiavad, et kooli lubadused ei maksa mitte midagi.

Selleks, et säästa õpilaste närve ja tagada gümnaasiumitele täisväärtuslikud õpilased, tuleks koolidel mõelda ka teistele peale eneste. Juhtkondade arutellu peaks kuuluma ideed õpilaste austamisest.

Tehismaailma lämmatavad avarused

img_7579Foto: Andres Kõljalg

Maarja Evert

Sotsiaalmeedia on justkui hapnik, mida hingame. Kui me ei talleta kogu saadavat informatsiooni, tunneme, nagu lämbuksime. Tegelikult on meile koormaks aga hoopis ebavajalike uudiste ja tehisliku teabe kuhi.

Kui olla 24/7 maailmaga ühenduses, ei koorma see ainult silmi, vaid ka aju. Ühel hetkel hakkame mõtlema lisaks enda probleemidele ka maailma omadele ja aju ei suuda end mõlema vahel ära jagada. Seetõttu muutub keerulisemaks isiklikele asjadele keskendumine. Selleks, et kogu laia ilmaga kursis olla, peame veetma tunde internetiavarustes. Samas kurdame, kui palju on kohustusi, mida 24 tunni jooksul täita ei jõua.

Kui kasutaksime seda aega väärtuslikemale asjadele, oleks meie elus vähem pinget. Peaksime ka veebis end piirama ja jätma hingamisruumi. Vabatahtlikult me ju ei lämmataks ennast, miks teeme seda siis virtuaalmaailmas?

Maakooli võlud linnalastele

img_7572Foto: Andres Kõljalg


Emma-Lotte Viirnurm

1.septembril tahavad põhikooli lõpetanud õpilased minna ilmtingimata linna gümnaasiumisse, mõtlemata, mis võimalused on maakoolides õppides. Seda peamiselt asjaolul, et maakoole tehakse maha ja võetakse neid kui halva tasemega koole. Miks neid ei võeta võrdväärsetena?

Maakoolides on tavaliselt vähem õpilasi kui linnakoolides. Tänu väiksele kogukonnale õpivad inimesed üksteist paremini tundma ja see muudab klassi kui ka kooli ühtsemaks. Samuti on suurem võimalus, et tekib tugev turvatunne, kus õpilased kui ka õpetajad on usaldusväärsed. Lisaks on õpetajatel vähe õpilasi, keda õpetada, ning ta saab igale õpilasele paremini pühenduda. Nii mõneski maakoolis on võimalik õppida suundi, mida linnakoolides ei saa, aga muidugi ka vastupidi. Mina olen käinud nii maakoolis kui ka linnakoolis. Maakooli suur boonus on kindlasti see, et õpilased on seal eemaldunud segavast linnamürast. Seega, linnalapsed, ärge kartke maakoole! 

Kuidas veganid päästavad generatsiooni

img_7569Foto: Andres Kõljalg

René Piik

Kuna veganlus ise pole inimese jaoks keemilis-bioloogiliselt kasulik, väljendavad paljud aktivistid loomade ees õilsat moraalset vastutust. See sunnib neid leidma uusi mooduseid enda ära elatamiseks ning loob varem mitte eksisteerinud turuosa: loomsetest produktidest vaba toit.

Sojal, riisil, kaeral ja maisil põhinevad piimatoodete asendajad avavad uusi võimalusi, aga mitte ainult veganitele, vaid ka allergikutele. Tänu veganitele lisanduvad paljude ülitundlikute toidukordadesse nn piimajoogid, jogurtid, juustud ja vahvlid, mis polnud varem kergesti kättesaadavad. Tekkinud on rühm inimesi, kes kujutavad endast liha söövaid veganeid.

2013. aastal avaldatud Euroopa Allergoloogia ja Kliinilise Immunoloogia Akadeemia(EAACI) lehvikus kirjutati, et 13% (3,5 mln) alla 25-aastastest eurooplastest on allergikud. Sarnaselt allergikutele on ka veganite näol enamasti tegemist noorte täiskasvanutega. Tekib sümbioos: oma mõtteviiside erinevusest hoolimata toetavad nad oma tegemistes üksteise ellujäämist.

Tekib sümbioos allergikute ja veganite näol: oma mõtteviiside erinevusest hoolimata toetavad nad oma tegemistes üksteise ellujäämist.

Meedialaager – suurendab teadmisi, kas ka kaalu?

img_7592Foto: Andres Kõljalg

Hanna Kass

Lehelaagrisse tullakse enamasti eesmärgiga õppida ja arendada enda ajakirjanduslikku külge. Pahatihti võib jääda aga mulje, et ollakse sattunud kaalutõusu klubisse.

Meedialaagri traditsioonide järgi kuulutatakse laager avatuks jäätisepakendite krõbina saatel, mis näitab, et juba esimestel minutitel propageeritakse magusa söömist. Kõik laagrilised said tänu sellele suud magusaks, mille tõendiks olid määrdunud suunurgad.

Kolmel päeval istusime kokku ligikaudu 20 tundi, mis tähendab, et päevas tegi see umbes 6 tundi ja 45 minutit. Arvestades, et hommikul jäi ära ka hommikuvõimlemine, tõusis kehaline laiskus märgatavalt. Pikkade koosolekute vahel oleks võinud olla näiteks viisteist minutit aktiivset tegevust, mis oleks hoidnud ühtset vaimu ja energiat üleval.

Liikumist eksisteeris üldjuhul siis, kui oli vaja minna tudulast toimetusse ja vastupidi. Suuremaid tulemusi saavutati enese liigutamisega õhtustel jooksumängudel. Siiski ei tasunud ka seal vaev ennast ära, sest nendele, kes olid kõige kiiremad ja tublimad, anti kohe pakk krõpsu ära söömiseks.

Laupäeval mainis Ott Järvelagi, et kolmeteistkümne aastaga on ta juurde võtnud 20 kilogrammi. Tasub olla ettevaatlik ka meedialaagris. Kõik laagrilised, kes te kavatsete siin veel osaleda vähemalt kolmteist korda. Vaadake, kas ka teie välimuses on selle aja jooksul midagi muutunud.