Rohkem nagu Mihkel

FOTO: Katriin Sepma

Rebeca Žukovits

Mängleva kergusega, mis võib kõrvalt vaatajale paista suisa skandaalse ja häbituna, lürbib ta Genialistide Klubis tihti varaste hommikutundideni oma lemmikjooke. Tekib küsimus ega juhuslikult ei kannata see paljude lugude kangelane kultuurisõltuvuse all.

Mihklit võib kindlasti pidada truuks ja tubliks Tartu hipi liikumise lipulaevaks. Seda, et tegu ei ole ühiskonna ja moraali poolt orjastatud hingega võib öelda juba peale põgusat visuaalset vaatlust, kuid mis peitub tema ülepaisutatult lapselike silmade ja  hurmurliku naeratuse taga tegelikult? Kas tegu on tõesti stiilipuhta hipsteriga või on see identiteet, mille on ta loonud, et hullutada oma ihaldusobjektide meeli?

Selleks, et kostitada päevavalgust tema pisut groteskse ja vastuolulise karakteriga, otsustasin minna ja kohtuda selle natuuriga silmast-silma ning vestelda temaga elust ja olust. Ülesanne ei olnud juba eos kergete killast, kuna teda otsima minnes ühinesin enesele teadmata ootamatult vägeva Mihkli otsijate armeega, saades seeläbi pisut aimu tema kaootilisest ja vabameelsest iseloomust. Kuulanud pisut maad, sain teada, et säärase haihtumise puhul ei ole tegemist harva esineva fenomeni, vaid metafoorilise geenimutatsiooniga.

Pärast pikki otsinguid leidsin ma Mihkli õpilasesinduse ruumist arvuti tagant. Minu silme all figureeris mesise näoga amööb, kelle nahast immitsev pohhuism oli muutnud ka ruumis oleva õhu kergeks. Seal leidis äratundmisrõõm enam-vähem oma otsa. Raamatuneelaja ja humanitaaria kummardaja asemel olin ma sattunud ühe laua taha olesklema kohvist lugu pidava treffneristiga. Teda ei huvita, mida inimesed temast arvavad, kuid vaatamata sellele pöörab ta nartsissistlikult palju tähelepanu kuvale, mida iseendast loob. Järk-järgult muutus see inimene minu silme all hipi definitsioonist kõndivaks ideoloogiate kasinuse etaloniks.

Ta muutis enda kõrval vaikuses istumise mugavaks ja kummalisel kombel ka lohutavaks. Ta ei lasknud kellegi teise põgusal kohalolul end häirida, vaid vastates abstraktsetele küsimustele tootis ta lingvistiliselt helisevat teksti justkui oleks see mõni aastate eest pähe õpitud luuletus.

Kuigi oma vabast ajast ja tahtest Mihkel enamasti midagi grandioosset korda ei saada, on tegu vaimse avantüristiga – ta redutab seal kus vaja, nii kaua kui võimalik ja tunneb s’est mõnu. Ta on kui kauni Eestimaa maastik, mis laseb endas peituvaid hunnituid detaile ja varjatud võlusid kiigata vaid valitud eliidil. Kuigi ka minul ei õnnestunud temast lõpuni sotti saada, on üks kindel – ka sina peaksid olema rohkem nagu Mihkel!

Advertisements