FOTO: Pille Pihlapuu
Egle Tohver, Liisa Tatar
Öise jooksumängu järel jäid paljud laagrilised aulasse,et mängida seltskonnamänge. Nagu ikka,algul ei saanud vedama,pärast ei saanud pidama.
Kui mängud olid käima tõmmatud,leidsid kõik,et neil on lõbus ja nad polegi nii väsinud. Mängiti erinevaid mänge ja alles öösel peale kella kolme otsustati põhku pugeda.Umbes kella nelja ajal pimedas koolimajas ringi liikudes võis veel kohata mõnda üksikut unetut inimest.
Näiteks istus üks tüdruk põrandal ning laadis telefoni. Koridoris magalatest möödudes oli kuulda täielikku vaikust ja kohati isegi norskeid. Kuid piki tühje koridore hiilides võis kuulda samme ning vilksamisi näha varje. Seda natuke uurides avastasime, et need ei olnud inimesed. Asi kiskus huvitavaks, kuid samas ka õudsaks. Jälitasime hääli, aga lõpuks olime tupikus. Kaotasime jäljed ning pidime tagasi sängi pugema.
Hommikul ärgates tundus, et kõik mis öösel toimus, oli justkui unes. Seega pole me kindlad kas siin koolis kummitab või mitte.
TEIVASHÜPE 