Lihav lihatööstus

img_7567Foto: Andres Kõljalg

Amaranta Põld

Ma ei julge inimestele öelda, et olen taimetoitlane. Kes on mures, et jään nälga, kes peab mind veidrikuks, kes vangutab lihtsalt mornilt pead. Ja ometi teen ma seda nende pärast. Kõigi inimeste pärast. Tegu ei ole moevoolu järgimise või meelelahutusega. Tegu on teadliku ja kaalutletud otsusega inimese poolt, kes soovib, et ka tema lastel ja lastelastel oleks sel planeedil võimalik puhast õhku hingata, sest kui me oma harjumusi kähku ei muuda, on tagajärjed katastroofilised.

Loomade kasvatamiseks kulub nördimusttekitavalt palju ressursse. Loomasööt, nuumamine… Miks visata sigadele-lehmadele nina ette seda, mida me ise võiksime süüa? Selleks, et looma lihasmass kasvaks 1 kg võrra, peab ta tarbima 10 kg toitu, mis toorainena oleks samahästi söödav inimesele (või kui ei oleks, siis saaks selle kasvatamiseks kasutatavat maad kasutada teravilja jaoks). Inimesed sõna otseses mõttes toodavad hunnikutes toitu, et muuta see 10 korda väiksemateks kogusteks teistsuguseks toiduks. Ja kas me tõesti vajame seda teistsugust toitu? Tõsi, inimene on loomult omnivoor, kuid liha tarbimine nii suurtes kogustes ei ole otsarbekas.

„Aga inimene on alati liha söönud…‟ Üldse mitte nii kaua aega tagasi oli liha söömine meie esiisadele tõeline luksus. Kaugemas minevikus pidi inimene sarnaselt teistele loomadele endale ise saaki püüdma. Lihatööstus on sellisel kujul alguse saanud alles viimase sajandi jooksul ja meie tarbimisharjumused on saanud õgardluse mõõtmed. Oleme ainus liik, kes nuumab loomi, et neid tappa ja süüa. Ulukiliha söömine oleks kõvasti eetilisem ja keskkonnasäästlikum, eeldusel, et inimesed suudavad seda mõistuse piirides tarbida, mis on kahjuks vähetõenäoline.

Koos fossilkütuste põletamisega on loomsete produktide ja eriti liha tarbimine üks põhilistest maakera saastajatest. Peaaegu veerand inimtegevuse tagajärjel õhkupaisatud kasvuhoonegaasidest on pärit lihatööstusest. Enamuse sellest veerandist moodustavad sõna otseses mõttes sigade ja eriti lehmade metaanirohked kõhugaasid. Muuseas võtab suure osa sellest enda alla metsade mahavõtt põllumajandusliku maa tarbeks. See tähendab, et puud, mis aitaksid süsihappegaasi uuesti hapnikuks töödelda, võetakse maha, et peeretavatele loomadele rohkem ruumi teha. Taimetoitlase ökoloogiline jalajälg moodustab vaid ⅔ keskmise tarbija omast ja vegani oma on veelgi väiksem.

Küsimus seisab vaid selles, kuivõrd oleme valmis oma harjumusi muutma, et maailma päästa. Peame muutuma julgemaks ja tegutsema. Liha tarbimise vähendamine, ja veelgi parem, liha menüüst väljajätmine, on oluline samm, mida astuda, et liikuda rohelisema tuleviku suunas.