Ammendunud hindamissüsteem riiklikes põhikoolides

IMG_7573.jpgFoto: Andres Kõljalg

Merili Miku

Koolid püüavad läbi hinnete edendada õppimist ja anda tagasisidet kõige konkreetsemal viisil. Tagaplaanile on aga jäänud õpilaste eripärasused, mida me tegelikult ei saa raamidesse suruda ja hinnata samade normide järgi.

Positiivseimaks aspektiks hinnetevabal õppetööl on õpilaste soov areneda enda, mitte õpetaja või vanemate jaoks. Seeläbi omandame harjumuse pingutada ka siis, kui me selle eest hinnangut ei saa. Hinded kohustavad meid õppima ja tekitavad mõttetut vastumeelsust kooli suhtes.

Hinnetevaba keskkond säästab meid negatiivsetest kogemustest, mis tekitavad hirmu eksimise ees. Mõistlik on hinnata õpeedukust võttes arvesse õpilase võimeid ja isikliku arengut. Lävendipõhine hindamine pole aus ega produktiivne, kuna kõik inimesed ei alusta samalt tasemelt. Ette seatud piirid jäävad osadele kiviga visata ning jäädakse mugavustsooni.

On levinud arvamus, et Waldorfkoolis pole õppetöö piisavalt intensiivne ja tulemusrikas. Vaadates eksamitulemusi, võime tõepoolest leida Waldorfkooli pigem pingerea teisest poolest. Eesmärk polegi õpetada õppesüsteemis edukad olema, vaid ka kasvatada meist inimesi, kes oleks võimelised astuma iseseisvasse ellu praktiliste oskuste ja küpse isiksusena.

Riiklike koolide hindamissüsteemid alg- ja põhikoolis peaksid püüdlema individuaalsema lähenemise poole. Hinde asemel võiks olla hinnang ja lisaks tulemuslikkusele ja konkurentsile tuleks rohkem pöörata tähelepanu õppetöö kvaliteedile. Sel juhul naudiksid õpilased õppeaastate kulgu ja saaksid ennekõike ühiskonnas toimetulevateks inimesteks.