Piia Osula: “Ring sai täis”

Foto: Anna Leena Tae

Kelli Aia

Piia Osula on esimene meediaklubiline, kes on olnud nii laagriline, juhendaja kui ka kuulus külaline.

Piia Osula esimene kokkupuude ajakirjandusega oli 7 aastat tagasi, kui ta seadis sammud Jõhvi meedialaagrisse. Motivaatoriks ei olnud aga huvi ajakirjanduse vastu, vaid hoopis laagrisse kuulsaks külaliseks kutsutud Marten Kuningas.

Peale keskkooli pidi Piia valima, kas läheb õppima Tallinnasse reklaami või Tartusse ajakirjandust. Piia arvates olid reklaami eriala sisseastumiskatsed liiga lihtsad, ent ajakirjanduse erialale saamiseks pidi ta pingutama. See tegi talle valiku lihtsaks – sügisel alustas ta õpinguid Tartus.

Ülikooliajal käis Piia igal võimalusel praktikal. Esimese praktikakogemuse sai ta peale esimest kursust 2012. aastal Eesti Päevalehes. Juba esimesel töönädalal tegi ta loo ebaseaduslikust kütuseärist, mille eest võitis hiljem noore ajakirjaniku preemia.

Praeguseks on Piia Eesti Päevalehes töötanud juba kaks aastat. Ta ütles, et on esimesest praktikakohast alates sama väljaande juurde jäänud, sest lisaks trükimeediale on seal võimalik ka videolugusid teha ja just neid talle kõige rohkem teha meeldibki.

Ajakirjanikutöö meeldib Piiale eelkõige sellepärast, et töö tõttu võib sageli ebatavalistesse kohtadesse ja olukordadesse sattuda – näiteks tehastesse või riigikogu kohvikusse. Ta ise on tööpäeva lõpuks sattunud näiteks sünnitusmajja, kus ämmaemand tutvustas talle erinevaid sünnitamispoose. Õhtul töölt koju on ta pidanud jõudma ka Brüsselist.  

Adrenaliini otsides

Piia on suur reisihuviline ja peab arvestust iga riigi üle, kus on käinud. Praeguseks on ta külastanud 40 erinevat riiki. Teda tõmbavad magnetina ohtlikud piirkonnad, nende lugu ja inimesed.

Sel aastal käis Piia peamiselt tööasjus Rootsis, Belgias, Türgis, Palestiinas, Iisraelis ja Brasiilias. Kõige ekstreemsemaks peab Piia Iisraeli ja Palestiina külastamist, kus ta elas müüriga ümbritsetud linnas. Teiselt poolt müüri kostus pidevalt püssipauke ja kuulide vihisemist.  

Rios olümpiamänge kajastades röövis Piiat ja Hendrikut transvestiit, kes värvli vahel oleva revolvriga ähvardades neilt raha ja telefone nõudis. Saagiks langes lõpuks vaid Hendriku telefon. Piia sõnul sai õnnetust juhtumist aga suurepärase loo.

Türgi rahutuste ajal filmis ta ise telefoniga ennast olukorda kommenteerimas, mis jõudis hiljem DelfiTV veebi. Kuigi kõik maailma meediakanalid kajastavad selliseid sündmusi, on oluline ise ajakirjanikuna kohapeal olla ja need Eesti inimestele koju kätte tuua.

Piia sõnul sai tema adrenaliinisõltuvus alguse esimeste välisreiside ajal, mis tuli talle endalegi üllatusena. Piia ütleb, et on välismaal tihti nagu sügavasse vette visatud ning pinnale jäämine on raske.

Üks Piia unistustest on reisida ühel päeval Afganistani, mis on praegu kardetavamaid sihtkohti maailmas. Järgmiseks võtab Piia veebruaris ette ümbermaailmareisi – plaanis on ära käia Austraalias, Jaapanis ja Ameerikas.

Kas jooksumängude aeg on läbi?

Mona Maria Tammik, Pirje Õunpuu

Reede keskööl koolimajas toimunud jooksumängul tekkis suur vastuolu lihtsate ülesannete ning sihtpunktide väga raske leidmise vahel.

Traditsioonilise jooksumängu juures oli sellel aastal paljude laagriliste jaoks üllatav see, kui kergesti lahendatavad olid antud ülesanded. Selle eest aga olid laagrijuhendajad väga palju vaeva näinud enda ära peitmisega mööda suurt labürinditaolist maja. Kohati kulus sihtpunktide otsimisele rohkem aega, kui ülesannete lahendamisele. Laagrilised ei osanud oodatagi, et juhendajad on peidus pimedates klassiruumides, koridorides ja garderoobides.

Palju küsimusi tekitas võistlejate seas koolimaja ebakorrapärane ruumide jaotus ning lõputuna näivad koridorid. Arusaamatust paisutas veelgi see, et juhendajatel pole ilmselgelt veel ununenud, kuidas mängitakse ühte õiget peitusemängu. Raskusi tekitas juhendajate leidmine pimedalt keldrikorruselt või  trepikodadest, mis põhjustasid hirmujudinaid ka kõige julgemate seas. Aga kõik see lisas võistlusele vaid põnevust, mis vaatamata hilistele öötundidele hoidis kõiki ärkvel.

Laagrilise Kelli sõnul oli möödunud aastal multimeedialaagris toimunud jooksumäng korraldusliku poole pealt kehvem, kui seekord. Toona kippusid tekkima pikad järjekorrad, mille tõttu võistlus venis. Samas mainis Kelli positiivse poolena eelmise aasta võistluse puhul seda, et ülesanded olid peadmurdvamad ning tekitasid pisut rohkem pinget, näiteks ajalooviktoriin. Silvia ja Eliise arvasid, et eelnevatel aastatel on jooksumäng olnud põnevam, sest oli rohkem ülesandeid, mis nõuavad meeskonnatööd. Nad kiitsid väga mündimängu, mis toimus ka tänavu. Seejuures negatiivse poolena tõid nad välja, et mitmed mängud kordusid. Laagrilise Henri sõnul on jooksumäng igal aastal olnud võrdväärselt tore. Laagriliste Kaisa ja Irise sõnul oli meeldejäävaim punkt mündiülesanne. Vanadel olijatel oli see juba käpas tänu eelmiste aastate kogemustele. Esmakordseid laagrilisi ajas see alguses itsitama, kuid ülesande vältel osutus see parajaks katsumuseks. Sellest punktist lahkusid kõik naerusuiselt. Teine ülesanne, mis teenis mitmete laagriliste tunnustuse, oli haikude kirjutamine.  Punkte oli võimalik saada nii omaloomingulise luule ilmeka esitamise kui ka antud sõnade fantaasiarikka kasutamise eest.

Kokkuvõttes oli südaöine jooksmine tühjas ja keerukas koolimajas osavõtjatele meedejääv. Laagrilised loodavad aga, et järgnevates jooksumängudes pööratakse rohkem tähelepanu ülesannetele endile, mitte niivõrd peitmisprotsessile.

Magus uni tõmbas hommikuvõimlemisele kriipsu peale

Kerstin Ots

Laupäeva hommik algas laagrilistel tund aega hiljem kui algselt kavas oli, sest juhendajad magasid sisse.

Peakorraldaja Kristofer ütles, et hilinemise põhjustas see, et mitte keegi juhendajatest ei pannud äratuskella endale piisavalt varajaseks. Ta tunnistas nii enda kui ka teiste viga. “Ma võtan süü omaks,” sõnas ta.

Kristofer lisas, et kuna juhendajad ärkasid liiga hilja, ei jõudnud nad piisavalt kiiresti kokkuleppele, kes neist võimlemist tegema hakkab. Seetõttu otsustati virgutus sootuks ära jätta, et ajakava rohkem nihutada.

Laagriline Timmu oli enne magama minekut arvestanud, et hommikul kella poole kaheksast peab võimlema hakkama. Seetõttu pani ta endale ka äratuse õigeks ajaks – kella seitsmeks. Kahjuks pidi ta pettuma, kui poole tunni pärast võimlemisest midagi kuulda ei olnud ja kõik laagrilised endiselt magasid. Nii ootas Timmu tund aega vaikselt teiste ärkamist.

Koolimaja peal levisid kuuldused, et hommikuvõimlemise oleks pidanud tegema fototoimetuse juhendaja Hendrik Osula. “Hendrik on laisk!” sõnas laagriline Brittany oma juhendaja kohta. “Mis mõttes ta magas sisse? Kuidas nii saab?” jäi neiule arusaamatuks. Brittany leidis, et hommikujooks oleks pidanud vähemalt 4 ringi ümber koolimaja olema.

Enamik laagrilistest suhtusid hommikuvõimlemise ärajäämisesse positiivselt, sest nii said nad tund aega kauem magada. Laagrilised Gerli ja Kelli ütlesid, et lisatund aitas neil end korralikult välja puhata.

Peakorraldaja Kristoferi sõnul pühapäeva hommikul sellist äpardust kindlasti ei juhtu ja võimlemine toimub.

Hommikul läks kaduma 1,5h laagri aega. Selle aja jooksul oleks saanud iga laagriline:

• teha 3750 kükki;
• sõita bussiga Karksi-Nuiast Pärnusse;
• küpsetada ükshaaval 40 kotletti;
• istutada 187 puud;
• kilpkonn läbida 19 jalgpalliväljaku pikkust;
• koguda 135 mg õietolmu;
• 346 korda tähestikku kirjutada;
• arendada 225 pokémoni;
• lugeda 75 lehekülge;
• voltida 138 paberist kurge.

Mitmekülgne koolitoit kõigile

Sigrid Kotkas

Lehelaagri osalejad üllatusid väga positiivselt toitlustuse osas, isegi veganid ja taimetoitlased olid toiduga rahul.

Sügisene lehelaager toimus sellel korral Karksi-Nuias, kus ööbiti August Kitzbergi nimelises Gümnaasiumis. Toit on olnud siiani mitmekülgne ja väga valikurikas. Pakuti erinevaid salateid ja eile õhtusöögil sai pearoana valida lausa kartuli, kartulipudru ja tatra vahel. Laagriline Kelli ütles, et läbi aastate on olnud hea toit, aga sellel aastal on see laia valiku tõttu veelgi parem.

Mitmekesist valikut on toonitanud ka laagriline Annabel. Ta leiab, et see on väga positiivne, sest kui midagi ei söö, on teine valik olemas. Praadide puhul on väga rikkalik valik salateid ja see rõõmustab kindlasti paljusi taimetoitlasi ja veganeid. Eile õhtul oli salatite valikus koguni viis erinevat salatit. Rebeca, kes on vegan, märkis, et siinne toit on teda väga positiivselt üllatanud. Ta oli varunud kaasa oma söögipoolist, mida hiljem polnudki üldse vaja, sest siinne toit oli tema arvates niivõrd hea.

Sööklas töötav Viiri mainis, et sööklapersonal on välistanud toidud, mida õpilased ei söö ja teinud valiku igal söögikorral väga mitmekesiseks ja maitsvaks. Menüüvalik toimub Viiri sõnul kokkade kogemuse põhjal – nad ise näevad, mida lapsed söövad ja mida mitte. Laagri seltskond on selle toiduga väga rahul. „Me teeme süüa nii, nagu me teeks iseendale ja me teeme seda südamega.” nendib Viiri. Laagrite puhul on neil köögis tavaliselt kaks inimest ja nad teevad ühte toidukorda kolm kuni neli tundi.

Loodetavasti on järgnevates meedialaagrites toit sama hea või veel parem kui siin, Karksi-Nuias.

Meedialaagri staarsünnitaja: “Mu lapsest võib kasvõi mandariin saada!”

FOTO: Karl Kristofer Alp

Elina Kahre, Piibe Nõmm

Laagri esimesel õhtul oli kõigil toimetustel tegemist enda näidendi ettevalmistamisega. Oli näha, et grupid olid kõvasti vaeva näinud ja seetõttu oli žüriil ka raske võitjat valida. Midagi omapärast leidus iga toimetuse esituses ning õhtu oli sündmusterohke.

Enim elevust pakkus fotorühma etteaste. Detailid olid läbimõeldud, rollid selged ja etenduse meeldejäävaim osa oli sünnitaja läbilõikav karje, mis kostus ilmselt ka Karksi-Nuia teise otsa välja. Lisaks väga heale etteastele, suutsime mõista sünnitaja hingeelu, kui õnnestus tabada ta täpselt enne teistkordsele sünnitusele minekut.

1. Kas see, et olete näinud iseennast sündimas, aitas kaasa teie sünnitusele?

Eks ta ikka aitas, ma teadsin, kui õudne see on ja oskasin valmistuda, harjutada. Karjumist ei pea harjutama ainult sünnitamise olukorda järgi tehes, vaid seda saab teha igapäevaselt. Sa võid karjuda enda mehe või ükskõik kelle peale.

2. Kuidas möödus sünnituse esimene pool?

Minu meelest möödus see üsnagi rahulikult, kraavi sõitmist õnnestus meil samuti vältida.  Taksojuhi nägu sai ka läbi sõimatud.

3. Mis on teie raseduse ajal olnud kõige raskem?

Võibolla on kõige raskemaks osaks see, et ma nii paks olen. Raske on riideid leida ning kuskile ma ära ei mahu. Lisaks pean kogu aeg jalad harkis ringi käima ja istuda on vaevaline. Samas on suur kõht vahel kasulik, sinna saab toetada enda kohvikruusi ning inimesed on minu vastu palju sõbralikumad. Nad avavad mulle uksi ning lubavad näiteks bussis istuma; see on väga positiivne. Vahel ka küsitakse, kas see on poiss ja tüdruk ning siis ikka vastan, et enda teada olen täitsa tüdruk.

4. Kuidas suutsite kõrvalised isikud ruumist eemaldada? Kas on soovitusi tulevastele emadele?

Minu põhinipiks kujunes inimesete peale karjumine. Alati on ka muidugi võimalus nende pihta midagi visata. Mina kasutasin eelkõige mandariinikoori, sest ma sõin neid niikuinii üheksa kuud jutti, aga samas sobib kõik, mis kätte satub.

5. Mis soost laps sündis?

Ega ma ausalt öeldes ise ka päris täpselt aru saanud ja tegelikult on tal veel aega. Ta veel kasvab ka, küll me siis saame teada. Kui ma päris aus olen, siis minu poolest võib temast kasvõi mandariin saada, las ta kasvab ise, mis see minu asi on.

Rohkem nagu Mihkel

FOTO: Katriin Sepma

Rebeca Žukovits

Mängleva kergusega, mis võib kõrvalt vaatajale paista suisa skandaalse ja häbituna, lürbib ta Genialistide Klubis tihti varaste hommikutundideni oma lemmikjooke. Tekib küsimus ega juhuslikult ei kannata see paljude lugude kangelane kultuurisõltuvuse all.

Mihklit võib kindlasti pidada truuks ja tubliks Tartu hipi liikumise lipulaevaks. Seda, et tegu ei ole ühiskonna ja moraali poolt orjastatud hingega võib öelda juba peale põgusat visuaalset vaatlust, kuid mis peitub tema ülepaisutatult lapselike silmade ja  hurmurliku naeratuse taga tegelikult? Kas tegu on tõesti stiilipuhta hipsteriga või on see identiteet, mille on ta loonud, et hullutada oma ihaldusobjektide meeli?

Selleks, et kostitada päevavalgust tema pisut groteskse ja vastuolulise karakteriga, otsustasin minna ja kohtuda selle natuuriga silmast-silma ning vestelda temaga elust ja olust. Ülesanne ei olnud juba eos kergete killast, kuna teda otsima minnes ühinesin enesele teadmata ootamatult vägeva Mihkli otsijate armeega, saades seeläbi pisut aimu tema kaootilisest ja vabameelsest iseloomust. Kuulanud pisut maad, sain teada, et säärase haihtumise puhul ei ole tegemist harva esineva fenomeni, vaid metafoorilise geenimutatsiooniga.

Pärast pikki otsinguid leidsin ma Mihkli õpilasesinduse ruumist arvuti tagant. Minu silme all figureeris mesise näoga amööb, kelle nahast immitsev pohhuism oli muutnud ka ruumis oleva õhu kergeks. Seal leidis äratundmisrõõm enam-vähem oma otsa. Raamatuneelaja ja humanitaaria kummardaja asemel olin ma sattunud ühe laua taha olesklema kohvist lugu pidava treffneristiga. Teda ei huvita, mida inimesed temast arvavad, kuid vaatamata sellele pöörab ta nartsissistlikult palju tähelepanu kuvale, mida iseendast loob. Järk-järgult muutus see inimene minu silme all hipi definitsioonist kõndivaks ideoloogiate kasinuse etaloniks.

Ta muutis enda kõrval vaikuses istumise mugavaks ja kummalisel kombel ka lohutavaks. Ta ei lasknud kellegi teise põgusal kohalolul end häirida, vaid vastates abstraktsetele küsimustele tootis ta lingvistiliselt helisevat teksti justkui oleks see mõni aastate eest pähe õpitud luuletus.

Kuigi oma vabast ajast ja tahtest Mihkel enamasti midagi grandioosset korda ei saada, on tegu vaimse avantüristiga – ta redutab seal kus vaja, nii kaua kui võimalik ja tunneb s’est mõnu. Ta on kui kauni Eestimaa maastik, mis laseb endas peituvaid hunnituid detaile ja varjatud võlusid kiigata vaid valitud eliidil. Kuigi ka minul ei õnnestunud temast lõpuni sotti saada, on üks kindel – ka sina peaksid olema rohkem nagu Mihkel!

5 laagrilist, keda kohtad Karksi-Nuias

Illustratsioonid: Axlfun

Mariann Puija

Meedialaagrisse tuleb kokku mitmesuguseid noori, kes teevad iga laagrikogemuse kordumatuks. Kuna issanda loomaaed on kirju, on laagrilised kasulik  jagada viieks eri tüüpi inimeseks, keda kindlalt Karksi-Nuia lehelaagris kohtad.

STAAR

Laagriline, kes on toimetuses aktiivne ja loob sõprussuhteid sekunditega. Ta särab etteastete lavastamisel ja ettekandmisel ning võidab suure tõenäosusega parima näitleja või silmapaistva laagrilise tiitli. Staar võib tekitada kadedust või koguni vihavaenu rahulikuma loomuga laagrilistes.

SAURUS

Tõeline laagrientusiast- see inimene teab kõike sellest, kuidas laagris asjad käivad. Chilli olekuga laagri saurus viskab koolimajja jõudes kõigile vanadele kaladele kätt, nagu oleks peale pikka äraolekut jõudnud tagasi koju. Tema nimi, nägu ja käekiri on juhendajatele tuttav ja suure tõenäosusega läheb ta õppima ajakirjandust. Uute laagriliste segadus ajakavas leiduvate ebaselgete mängunimede ees tekitab temas nalja.

VÄRSKE VERI

Me kõik oleme kunagi olnud see laagriline. Tema jaoks on kõik väga uudne ja segadusttekitav. Tõnäoliselt märkisid talle täna hommikul, et tal on hambapasta jäljed põsel. Kui keegi juhtab ta mingi küsimuse tõttu Kristoferi juurde, küsib ta: „Kes see Kristofer veel on?“

SALAJANE ÄRAPANIJA

Tundub vaikne kuju, toimetuses ei raiska suud tarbetutele sõnadele ning lisab aeg- ajalt vaid originaalseid ideid. Kui rühmas saabub lootusetu segadus või leitakse jooksumängus endid tupikus, tärkab salajane ärapanija ellu ning lahendab kiiresti olukorra. Geniaalseimad laagrilehe nimekandidaadid tulevad temalt.

ERILINE INIMENE

Harju keskmine inimene kutsuks teda hipiks. Sellist inimest ei kohta Sa ilmselt oma koolis või kodukohas. Võrreldes lihtsurelikega on ta justkui teiselt planeedilt- ta on eriline nii oma silmapaistva välimuse kui ka loomingulise lähenemise poolest. Eriline inimene loob kõikjal õdusa atmosfääri ja mõnikord, kui tavapärasesse elurütmi tagasi jõudnud laagrilistel eksamit kirjutades zone out tekib, mõtisklevad nad sellest, kui eriline üks tüüp seal Karksi-Nuia lehelaagris oli.

 

Horoskoop

Kevin Kohjus

SISEUUDISED – Peate leidma omale mooduse, kuidas maandada pinget. Võib tekkida terviseprobleeme ning suureneb ka traumade oht. Tuleb ettevaatlik olla iseendaga, võite seada endale karulõksu.

VÄLISUUDISED – Omavaheline klapp on ideaalne, teie lood saavad kiirelt tunnustust ja kiitust meedias. Sellest nädalavahetusest algab kõrge tõus maailma ajakirjanduse tippu. Suudate mõjutada oma artikklidega Donald Trumpi, kes teeb tagasiastumise.

SPORDIUUDISED – Olete oma ala tuntud tegijad, aga tekitate raske dopinguskandaali. Kersti Kaljulaid, kes harrastab jooksmist maratonil, on võetud ametist maha positiivse dopinguproovi kahtlustuse pärast. Mallukast saab uus president.

MEELELAHUTUS/KULTUUR – Parimatest parimad tulevad meedialaagrisse ja pakuvad kõrgetasemelist meelelahutust, mis ajab tuhandete eestlaste silmad vesiseks ning häälepaelad paigast ära. Irvitamine saab olema uus olümpiaala.

ARVAMUSLUGU –  Ära muuda enda arvamust iga poole tunni tagant. Seesugune käitumine jätab sinust mulje, et oled otsustes ebakindel. Muuda oma arvamust parem iga veerand tunni tagant.

MEELELAHUTUS/DIGI/TEHNIKA – Suudate iga viimase tehnikavidina teha nii maatasa, et tekib raske ja sügav kriis infotehnoloogia valdkonnas, inimestel kaob usk sellesse. Facebook otsustab lõpetada oma tegevuse.

FOTORÜHM – Teil tekivad omavahel lahkarvamused üksteisest, igaüks üritab domineerida oma tööülesandes. Fotokaamerad lepivad ühiselt kokku, et lõpetavad töötamise ja sukelduvad lõputusse unerežiimi. Ega fotograafi elu pole meelakkumine. Ilmutamata film on äärmiselt valguskartlik.

Haigestumise ABC

FOTO: Erakogu

Merili Urva

18. novembri pärastlõunal tõestas Gustav oma haigeksjäämise meisterlikust. Tegu on alaga, mille harrastamisest profistaatuses unistavad eranditult kõik koolinoored, eriti juhul, kui ees ootamas mõni mahukam kontrolltöö, kuid siiski jõuavad tippu vaid vähesed. Õpilaste rõõmuks saime kontakti ka Gustavi endaga, kes oli lahkelt nõus jagama paari tõhusaimat nippi.

“Hea variant on näiteks grippi nakatunud sõbra kallistamine,” pakkus Gustav välja. Neile, kelle sõpru haigus aga parajasti kimbutamas pole, soovitab ta katsetada hoopis napis riietuses linnapeal ringijooksmist või C-vitamiinist loobumist. Siiski tasub meeles pidada, et meil kõigil on omad eripärad ning mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. “Arvan, et meetodeid on päris palju ning igaüks leiab katsetamisel enda jaoks selle kõige sobivama,” lisas Gustav.

Haigeks jäädes tuleb mõelda ka tervenemisele. “Hetkel on seisund stabiilne. Märke paranemisest on juba märgata,” rõõmustas ta meid. Edukaks tervenemiseks soovitab Gustav lähedaste ja sõprade tuge.

Soovime Gustavile kärmet paranemist ning loodame teda peagi taas kõbusalt tegutsemas näha.

Kõhe koolimaja tõstatab küsimusi

FOTO: Pille Pihlapuu

Egle Tohver, Liisa Tatar

Öise jooksumängu järel jäid paljud laagrilised aulasse,et mängida seltskonnamänge. Nagu ikka,algul ei saanud vedama,pärast ei saanud pidama.

Kui mängud olid käima tõmmatud,leidsid kõik,et neil on lõbus ja nad polegi nii väsinud. Mängiti  erinevaid mänge ja alles öösel peale kella kolme otsustati põhku pugeda.Umbes kella nelja ajal pimedas koolimajas  ringi liikudes võis veel kohata mõnda üksikut unetut  inimest.

Näiteks istus üks tüdruk põrandal ning laadis telefoni. Koridoris magalatest möödudes  oli kuulda täielikku vaikust ja kohati isegi norskeid. Kuid piki tühje koridore hiilides võis kuulda samme ning vilksamisi näha varje. Seda natuke uurides avastasime, et need ei olnud inimesed. Asi kiskus huvitavaks, kuid samas ka õudsaks. Jälitasime hääli, aga lõpuks olime tupikus. Kaotasime jäljed ning pidime tagasi sängi pugema.

Hommikul ärgates tundus, et kõik mis öösel toimus, oli justkui unes. Seega pole me kindlad kas siin koolis kummitab või mitte.